Kadrioru ja Stenbocki puntratants

Klakööride

etlemisele presidendi kõne teemadel järgnesid tõsiste üllatustena kainestavad kirjatükid Urmas Soonvaldi ja Peeter Kaldre sulest. Esimene neist ütleb 4. märtsi Eesti Päevalehes presidendile otse: „Teemad, millest inimesed omavahel räägivad, ei pääsenud ta kõne teksti. Neist vaatas president üle ja vaikis need surnuks."

10. märtsi Maalehe onlainis sedastab Peeter Kaldre: „Olen hämmastusega jälginud, kuidas me omaenese kätega lammutame alusmüüri, mille najal Eesti riik tekkis ja hiljem taastekkis. Vabadussõjas voolanud verega loodud Eesti Vabariik suutis saavutada arengutaseme, mis ei jäänud kuigipalju alla praegu nii imetletud Soomele."

Tasuks veelkord üle lugeda!

Kui president Meri

seadis Eestile ülesandeks leida meile oma, Eesti Nokia, mis viiks rahva heaolu tõusule, võinuks nagu arvata või loota, et pöörame pilgu Nokia kodumaa poole. Vaataks, et kuidas nemad on saavutanud kõik selle, mille karjuvat puudumist siin näeme ja tunnetame üha teravamalt. Mõneti on asi hullemgi, kui omal ajal Soome TV-st nähtu kõrvutamine siinse eluga välja nägi.

Kas presidendil ikka püsivad meeles Soonvaldi ja Kaldre arvamused kuni järgmise kõne kokkukirjutamiseni? Või on need juba eos Ingrid Veidenbergi kombel (vt 10. märtsi Eesti Päevaleht, „Virisemisest") pahatahtlikuks virisemiseks kuulutatud?

Kas Ilvesel jagub

söakust võtta teadmiseks Kaldre ja Soonvaldi lugudes mainitu? Ja ehk julgeks ka soomlaste eeskuju järgides pöörata pea pealt taas jalgele meie maksusüsteemi?

„Lõppude lõpuks suunas seda teede ehitamist nagu ka kõiki teisi suuri ühiskondlikke investeeringuid ajastu tähtsaim ettevõtmine, toimiva ja sotsiaalseid erinevusi vähendava heaoluühiskonna rajamine. Agraarühiskonnas olid sotsiaalselt tingitud tulude ümberjaotamised sündinud peamiselt suurte maareformidega. Industriaalühiskonnas oli selleks tööriistaks astmeline tulumaks, mida tõsteti, kui riik hakkas hoolitsema üldkasulike teenuste eest ja võttis kasutusele sotsiaalabi uusi vorme. Sellesuunaline areng oli alanud Ameerikas ja paljudes Lääne-Euroopa maades 1930. aastatel. Ka Soomes tehti esimene samm nüüdisaegse sotsiaalhoolekande poolt 1939. aastal, mil kehtestati rahvapensioni seadus. /.../ Mõte ei olnud siiski uus. Lääne- Euroopa vasakpoolsed olid juba 19. sajandi lõpust alates nõudnud laialdast sotsiaalgarantiid. Nii kaua kui selle all mõisteti sotsialistliku korra kehtestamist, asi ei edenenud. Areng seiskus ennekõike hirmu tõttu Nõukogude Liidu mõju ees.

Pöördepunktiks sai seepärast 1930. aastate majanduskriis, mille ajal ka otsustajad mõistsid, et püsiv sotsiaaltugi võiks tegelikult elavdada kapitalismi, leevendades konjunktuuri kõikumist ja lisades vaesematele kihtidele ostujõudu. Selle mõttesuuna juhtivaks ideoloogiks Põhjamaades oli rootsi majandusteadlane Gunnar Myrdal. Samas suunas arutles soome ühiskonnateadlane Pekka Kuusi, kes oma mõjukas teoses „Kuuekümnendate aastate sotsiaalpoliitika" (1961) väitis, et tulude ulatuslik ümberjagamine tegelikult suurendab majanduskasvu.

Kuusi vältis poliitilisi ja moraalseid põhjendusi. Kuid nagu muudes Euroopa turumajandusega maades, õhutas Soomes heaolupoliitikat varjatud hirm, et ühiskondlikud vastuolud võivad viia avalike kokkupõrgeteni ja halvemal juhul revolutsioonideni ning Nõukogudemaalt juhitud kommunismini."

(Soome ajalugu, lk 217, Ilmamaa, 2012. Suundumused, põhijooned ja pöördepunktid, autor Henrik Meinander. Algteos: Henrik Meinander „Finlands histooria - Linjer, strukturer, vändpunkter", Söderström & C:o Förlags AB, Helsinki, 2006)

Ei ole mina see

ja vaevalt suudab seda ka Kesknädal teha, et meie „hommikumaatarkadena" esinevaid esipoliitikuid, kes tervele maailmale proportsionaalse tulumaksu peatset võidukäiku kuulutavad, nagu ka e-valimisi peale suruvad, kassipojana selle raamatu seda lõiku lugema sunniks. Kas aga lugeminegi aitab?

Samaväärseid, lihtsakoelisi ja selgeid, sotsiaalelu valdkondades vajalikke muudatusi, mille kallal meie praegu ja ka lähemas tulevikus ikka veel pead murrame, on tehtud hõimurahva elujärje parandamiseks järjekindlalt, juba sestpeale, kui sõjast purustatud majandust aastast 1944 alates taastama asuti.

Sotsiaalelu muudatused Soomes:

* Sotsiaalkindlustus ei tähendanud ainult rahvapensioni sisseseadmist. Pärast 1957. aastat loodi kahe kümnendi jooksul laialdane eelnevast töötasust sõltuv pensionide süsteem, mis haaras ka põllumehi ja väikeettevõtjaid. Kui riigi majandus oli 1980. aastate keskel tugevuse tipus, langetati pensioniiga nii madalale (55-60 aastat), et hiljem on olnud vaja seda tõsta.

* Samal ajal teostati palju olulisi tööturu reforme, nagu 40-tunnine töönädal (1965) ja töötu abiraha tõus. Alates 1985. aastast sõltub see abiraha varasemast töötasust.

* Sotsiaalhoolduse ja tervishoiuteenuste laienemine algas suurte haiglate ehitamisega üle kogu maa ja alates 1956. aastast allutati need omavalitsustele. Kuid haiglaravi oli ikka veel liiga kallis, ja 1964. aastal kehtestati kõigile palgasaajatele kohustuslik tervishoiukindlustus.

* Süsteem kindlustas kõigile ravivõimaluse ja 1972. aastal täiendati seda rahvatervise seadusega, mis kohustas valdu rajama oma polikliinikuid - see oluliselt parandas ennetavat tervishoidu.

* Lastetoetust oli makstud juba 1948. aastast alates ja 1960. aastate keskel võeti kasutusele ühekuuline tasustatud sünnituspuhkus, mida järgmise kahekümne aasta jooksul pikendati aegamööda kümnele kuule.

* 1973. aastal vastu võetud lasteaiaseadus suurendas mõne aastaga valdade rahastatud lasteaiakohtade arvu ja parandas oluliselt naiste tööhõivet.

* Põhikoolireformiga 1968. aastal loodi ühtluskoolisüsteem - ühtne üheksa-aastane kooliharidus kõigile õpilastele ja põhimõtteliselt ka võrdsed võimalused jätkata gümnaasiumis ning sealtkaudu edasi ülikoolis või muudes kõrgkoolides.

* 1960.-1980. aastate vahelisel ajal põhikoolis käinute hulgast kasvas gümnaasiumis jätkanute osakaal 20%-lt 50%-le. Ja kui samal ajal läks suur osa Soome erakeskkoolidest valdade kätte, hõlbustas haridusahela ühtlustamine pikaaegset planeerimist ja kinnitas usku võrdsesse ühiskonda.

See, mida soomlased kartsid -

hirm revolutsioonide ees, on meil omal nahal läbi elatud. Tundub, et meil siin, tänases Eestis, ei ole mingit hirmu. Aina korraldame inimkatseid - küll koolireformi koolide sulgemise tagamõttega, haiglate ühendamist, vanemahüvitise nime all raha kinkimist kõrgepalgalistele emadele luksusliku elu tagamiseks, maal efektiivse majandamise nimel postkontorite ja kaupluste sulgemist jne.

Viimase aja üheks võikamaks kalambuuriks on kujunenud endaga hästi toime tuleva seltskonna avalik ja tauniv retoorika sünnitamisest kui riigilt viinaraha väljapressimise moodusest.

Rahvatarkus ütleb, et tark õpib teiste vigadest, loll aga ei õpi ka omaenese vigadest. No ei ole sedagi selgeks saadud, et koolipoisi kombel vaataks naabri poole, kuidas needsamad asjad seal korraldatud on. Järjekordselt käib jutt haldusreformist, riigivalitsemise reformist ... Nagu üks igavene Kadrioru ja Stenbocki puntratants.

Ja mis ime, kõik sai seal, Soomes, alguse astmelisest tulumaksust, millest rääkimine ja selle astmete üle arutamine pole ka ajaloolastel häbiasi, nagu siin, Soome lahe lõunakaldal:

„ ... ajastu tähtsaim ettevõtmine, toimiva ja sotsiaalseid erinevusi vähendava heaoluühiskonna rajamine ... astmeline tulumaks, mida tõsteti, kui riik hakkas hoolitsema üldkasulike teenuste eest ja võttis kasutusele sotsiaalabi uusi vorme."

[esiletõste] Viimase aja üheks võikamaks kalambuuriks on kujunenud endaga hästi toime tuleva seltskonna avalik ja tauniv retoorika sünnitamisest kui riigilt viinaraha väljapressimise moodusest.

ARVO ADELBERT, ettevõtja Koerust, KE liige

[fotoallkiri] HELSINGI RAUDTEEJAAM 1939: Just sel aastal tehti Soomes esimene samm nüüdisaegse sotsiaalhoolekande poolt - kehtestati rahvapensioni seadus. Mõte ei olnud uus, juba 19. sajandi lõpus nõudsid Lääne-Euroopa vasakpoolsed laialdasi sotsiaalgarantiisid.

Vt samal teemal:

6. märtsi 2013 Kesknädala onlain - Tiit Toomsalu „EW 95 ja paanikas eliit"

Jaga |