Jõhvi: vangimajale lisaks kohtumaja

Kui praegu on Jõhvis mitu karistustööga tegelevat paika, millest püütakse laias kaares ringi käia, siis nüüd saaks kogu õigusemõistmine ühe katuse alla – uude justiitshoonesse kolivad ka prokuratuur ja kriminaaljälitus. Ehitusele on varutud suur territoorium. Raudteeäärne tänav, mis pärast jaama sulgemist on olnud aastaid igav ja tühi, saab elu sisse. Kahtlase väärtusega elu küll, aga rahvarohkemaks see kant ikkagi läheb. Küllap varsti tuleb sinna järjekordne supermarket! Rahval ju raha laialt käes, kliente jätkub igasse kaubanduskeskusse.

Prioriteediks loomulik kõlblusseadus

Uus kohtumaja võtab riigikassast üle 160 miljoni krooni. Neli korrust karistusteklopsijaid kolmel tuhandel ruutmeetril – värisege pätid ja kaabakad, kohus tuleb!

Jah, oleks tore, kui see kõik oleks nii ühetähenduslik! Riigis aga, kus igaühe kohta võib fabritseerida mingi nn väärteo, et teda ühepoolselt kahtlusaluseks kuulutada, hoida ka süüta korralikku inimest kaks ööpäeva kurikaeltega samas kambris, kuni asjalugusid selgitatakse, ei ole selles midagi toredat. Ja kahtlusaluseks saab tembeldada isegi siis, kui mingi ametlik instants on teinud näpuvea, rääkimata sihilikust süü külgepotsimisest või poliitikaohvritest. Kõhe hakkab!

Meie vanemad elasid peaaegu terve elu „halli maja“ hirmus. Kas meil tuleb tõesti hakata elama klaas-betoon-bürokraatiast lähtuva hirmu all?

Stopp! Ehk polegi asi nii hull? Võib-olla tuleb meil inimliku näoga demokraatliku (s.t tervemõistusliku võimuga) riigi aus, läbipaistev ja õiglane kohus? Kus pole kohta mingitel tumedatel mahhinatsioonidel. Tegelikult ju võikski nii olla: miks mitte võtta eeskuju mõnest maast, kus õigusemõistmine lähtub lex aeterna'st, s.t igavesest, loomulikust kõlblusseadusest. Aga mis me ikka unistame, see oleks äärmiselt sinisilmne lootus…

Kohtumaja pidavat valmima järgmise aasta lõpuks. Siis võivad justiitsametnikud avarates ruumides uue hooga jätkata üha paremate otsuste langetamist.

Tähtsaim on karistamine

Jah, tõesti on meil prioriteediks vanglad ja kohtud, sõjavägi ja politsei. Muide, äsja taheti ka elektrishoki-relv laialdaselt kasutusele võtta. See oleks hirmkallis ja võib inimese invaliidistada. Jube! Karistusasutuse ehituseks pole kahju kümneid miljoneid välja käia, kohutavate relvade ostmiseks samuti, rääkimata karistusaluste ja -kaadri ülalpidamisest.

Samas ei ole 15 aastat kuidagi leitud väikesi summasid, et Jõhvi noortemaja senisest enam toetada. Praegu hingitsetakse rohkem omaalgatuslikult. Rajati mingi betoonplats ekstreemkargajatele – ilusad sirelid roogiti välja, need oleks võinud jääda varjuks ja iluks.

Ka eakate seltsimaja on räämas. Katus jõuti uuendada, seinte värvimiseks aga pole enam jõudu. Ja keegi ei tule appi, kuigi vaja läheks väga vähe.

Jah, Jõhvis jagatakse lastele sünnitoetusi. Kohtla-Järvel ja Sillamäel, vist ka Narvas oli eakatele Tallinna eeskujul ette nähtud väike jõuluraha. Jõhvis aga ei loeta eakatele sellegi väikese rõõmu tegemist vajalikuks. Linnavõimu meelistegevus on vanalinna viimaste sugemete hävitamine – ebavajalike elamubokside ja kaubatallide püstipanek. Et aga noorte ja vanemate inimeste kooskäimise koht saaks kenam, sellest pole asja.

Missugune on õunaaia saatus?

Praegu asub tulevase kohtumaja läheduses suur õunapuuaed (väga head sordid!), aga eks see kõik lähe kindlasti, nagu Kaitseliidu ostetud kooliaedki, halastamatult hävitamisele.

Nii on olnud alati ja igal ajal – endisest heast ja ilusast ei tohi midagi järele jääda. See võib ju mõne uusisanda silma riivata! Külm ja kalk klaas ja betoon, nagu nende hing ja süda, kõhedusttekitavad kasiinod ja karistusasutused, omapäratud pikapingi- või pukibaarid – selline on meid ümbritsev tegelikkus.

Kauni põrandaga suure kaubakeskuse teisel korrusel pole ühtki pinki! Pingikesi kardetakse paaniliselt – äkki keegi hakkab seal jalgu puhkama. Ühtemoodi on see nii meil kui ka teisteski linnades.… Inimesed me nagu polegi enam ammu – kõik on kliendid, teenindajad, tarbijad, kahtlusalused…

Jah, sellise ilusa elu eest me oma kallis Balti ketis seisimegi! Kas pole tore?!

ANNE RATMAN, publitsist

Fototekst:

HEA JA MOODNE: Selliste sõnadega kirjeldas Anne Ratman 13. veebruari Kesknädalas Jõhvi lähistel asuvat Viru vanglat. Hoonetekompleks 16-hektarilisel maa-alal, 150-kohaline arestimaja ja 75 kohta nn „keemiale“.

Jaga |