Uusaastakiri mõttekaaslastele

UNO KIVIK,      12. jaanuar 2005


Olen Keskerakonna asutajateliikmete hulgast. Minult on küsitud, miks mina, kelle isa lasti 1942. aastal maha Sverdlovski vangla keldris, kes ise kaks korda on Siberi teed käinud, kelle lihane ema lahkus 1941. aastal viimaste ümberasujatega Saksamaale, taasiseseisvunud Eestis aga õigusjärgse omaniku seisusesse tõstetud mees, valisin poliitiliseks eneseteostamiseks Keskerakonna.

Olen isalt pärinud ilmselt omaduse näha poliitikasündmusi võrreldes paljude teistega n-ö korrus kõrgemalt.

Miks olin Keskerakonna asutajate seas?
Omal ajal oli mulle kohe selge, et Eesti Komitee nõudmine saata ülemnõukogu otsekohe laiali ja olla ise kõrgemaks riigivõimuks sel hetkel ja nendes tingimustes tähendanuks loobumist võitlustribüünist, mida oli sunnitud tunnistama Moskva ja mida tunnistas ka Lääs kui esimest korda vabalt Eesti elanikkonna poolt valitud kogu.
Edasi sain ma aru, et restitutsiooni põhimõtetel üles ehitatud omandireform toob endaga kaasa rohkem õnnetust kui õnne. Et anda eeskuju, loobusin isatalust, mille heaks pole mul olnud võimalust sõrmegi liigutada, kompensatsiooni kasuks. Muidugi ei meeldi ka mulle, et 50 ülemvõimu aastatel tõi Venemaa äraveetud eesti rahva asemele kümneid kordi rohkem muukeelseid. Kuid suures enamuses ei lähe nad siit kuhugi. Pole teist lahendust kui otsida mõlemat kogukonda rahuldavaid teid. Meid eestlasi on ikkagi kaks korda rohkem – kui targad oleme, elame üle.

Poliitika võtmed on valimissüsteemis
1992. aastal, kui soovijaid kandideerida Riigikokku andis veel tikutulega otsida, tegi erakond minule niisuguse ettepaneku. Olin juba 64, ei mingit ettekujutust, mille peale välja lähen. Lootsin kodukandist koguda ehk 1500 häält – sain 286. Enim hääli sain Kuusalu kandist, kus hea sõber hr Poom mulle rahvaga kohtumisi korraldas. Kodukandi hääled aga viis viimasel nädalal meteoorina poliitikataevasse tõusnud kuningriiklane Vambola Põder. Andsin endale aru, et minu eas, vähese tuntusega ja ilma suurte rahadeta pole kandideerimisel mõtet.
Kuid olin avastanud, et suudan silmast silma seistes inimesi veenda, et mul on n-ö „miitingukõneleja" eeldusi. Otsustasin omal viisil oma erakonna eesmärke teenida. Hakkasin valimiskampaaniate ajal meie kandidaatidega kaasas käima ja nende toetamiseks kohtumistel valijatega kõnelema. Julgen uskuda, et kui 1999. aastal Keskerakond Viljandimaal esmakordselt kõige rohkem hääli kogus, siis oli selles ka minu väike panus.
Olen olnud Keskerakonna ettevõtmistes ikka aktiivne, isiklikke ambitsioone omamata. Olen olnud erakonna pensionäride kogu juhatuse esimees, Aukohtu liige ja ka esimees, Harku vallaorganisatsiooni juht ja Harju MO juhatuse liige. Mind on kutsutud volikogude istungitest osa võtma. Olen olnud kõikide Keskerakonna kongesside saadik. Võimalusel (ja sobivusel) olen ka sõna võtnud. Olen esinenud ajakirjanduses päevakajaliste kirjutistega, niikaua kui minusugune sinna veel mahtus. Olen tahtnud meie üldist kui ka erakonna poliitilist ilmastikku paremaks muuta.
Kui õpetasin gümnaasiumi lõpuklassides ajalugu ja kodanikuõpetust, tegin endale muu hulgas selgeks tuntumad valimissüsteemid. Ükski neist ei ole lõpuni õiglane. Aga kui valijad tunnevad konkreetse süsteemi nippe, saavad nad oma tahtmise.
Igat süsteemi saab paremaks teha. Nii olen võidelnud kõnes ja kirjas nn lohisevate valimisnimekirjade vastu. Näiteks, erakonnad esitavad Riigikogu valimistel enam kui 101 kandidaati. Võrdluseks oletame, et kord jõutakse ka presidendi valimistel nii kaugele, et iga erakond esitab sellele ametikohale tosin või rohkemgi kandidaati. Siis aga läheksid kogu trupi kogutud hääled kõige edukamalt esinenule – nonsenss, mis?
Pärast E. Savisaare tagasitõmbumist valisime 1995. aasta erakorralisel kongressil uue esimehe, Andra Veidemann sai tookord konkurendist Siiri Oviirist vaid mõned hääled rohkem. Mulle näis loomulikuna, et erakonna ühtsuse nimel pakub võitja rivaalile aseesimehe kohta. Nii ei sündinud – ees ootas erakonna lõhenemine erimeelsuste tõttu.
Sellest ajast saadik olen sügavalt veendunud vajaduses valida ühtsuse kindlustamise nimel nii esimees kui aseesimees kõige enam toetust saanud erakonnaliikmete seast kongressil ja otse. Tegin ka vastavasisulise ettepaneku 1996. aasta kongressi kõnepuldist. Palju pahandust oleks tänaseks ära hoitud, kuid minu mõte ei leidnud vähemalt juhtkonnas kõlapinda.

Savisaare vaist ei tabanud rahva tahet
Kasvava murega jälgisin asjade arengut erakonnas pärast 2003. aasta Tartu kongressi. Nüüd, kui referendumi tulemusena ja küsitluste põhjal on teada, et eesti rahva enamus pooldab Euroopa Liiduga ühinemist, selgus Savisaare poliitilise vaistu altminek. Olin seda seni pidanud ilmeksimatuks.
Kordus 1995. aastal erakorralisel kongressil tehtud saatuslik viga. Kui Savisaar valiti 2003. aastal suure häälteenamusega tagasi erakonna esimeheks, ei teinud ta ettepanekut asuda uuesti aseesimehe kohale populaarsuselt teisele mehele P. Kreitzbergile, vaid alles erakonda tulnud Enn Eesmaale. Sügavas lugupidamises viimase kui inimese ja ajakirjaniku vastu, julgen kahelda tema erakonnatöö kogemuses, kui tal äkki tuleks astuda juhi kohale.
Selle aasta alguses lootsin riidu läinud erakonnakaaslasi siiski leidvat tee ühise laua taha. Karja koos hoida on ju eelkõige karjuse kohus – ma mõtlen siinkohal erakonna esimehe kohust.
Europarlamendi erakonna saadikukanditaatide esitamiseks kokkukutsutud konverentsil aprillis aastal 2004 oli asi juba päris käest ära. Ei suudetud enam erinevaid arvamusi ära kuulata, laskuti mahakarjumisteni ja isiku solvanguteni. Tuletagem meelde: ei olnud ju tegemist tosina sõnakuulmatuga. Tartu kongressil oli ELiga liitumise vastu 39%, poolt aga ikkagi 31% delegaatidest. Konverentsil Europarlamenti kandideerimast keeldunute taga oli 32% eelhääletusel osalenutest. Tegemist ei olnud tosina inimesega, tegemist oli arvestatava osa arvamusega.
Kui siis tehti mulle ettepanek ühineda kirjaga Savisaarele erakonna siseolukorra tervendamiseks, andsin oma allkirja lootuses, et suudetakse veel leida mingi tee kompromissi saavutamiseks – ma ei tajunud siis veel, et leppimise soovi kummalgil poolel enam ei olnud.
Ka enne 6. mail Savisaarega kohtumisele minekut olin veel optimist. Mind paluti kohtumisel kõigi 27 eestkõnelejaks. Nõustusin, kui Savisaare tagasiastumine asendatakse formuleeringuga „peatada esimehe ametikohal olek järgmise korralise kongressini" (E. Eesmaa kasuks, kuni kired vaibuvad) ja Kesknädala väljaandmise lõpetamine sisu tugevdamisega.
Meid ootas ees mitte avameelne vestlus Savisaarega, vaid kokkukutsutud hukkamõistukoosolek. Kesknädal refereeris minu sõnavõttu küllaltki heatahtlikult, kuid ebatäpselt ja kokkusurutult. Muuhulgas soovitasin ma Savisaarel keskenduda Tallinna linnapeaks olemisele järgmiste valimisteni välja, sest nii tõestab ta oskust vajadusel valitseda peaministrina ka kogu Eesti riiki. Ma lubasin 27 nimel,et kui leitakse kompromiss, hoidutakse ka edasisest avalikust kriitikast.
Nüüd teame, kuidas on läinud. Kogu sellest loost ei tulnud keegi võitjana välja. Savisaar on tänaseks tõugatud Tallinna linnapea sadulast. Keskerakonna reiting on langenud ja loovutanud esikoha Reformierakonnale. Mind hämmastab, kui kergelt leppisid kaheksa Riigikogu liiget Keskerakonnast väljaarvamisega. Lubasime ju erinevalt kunagistest arenguparteilastest jääda erakonna liikmeteks ja põhimõtetele truuks. Olles küll poliitikas tuntud, ei saa nad ühtegi teisse parteisse astudes võtta kaasa seniseid tõekspidamisi. Neid on paremal juhul kaheksa – ees ootaks vähemalt 1000 oma tõega inimest. Tuleb ikkagi lahustuda nende hulka.

Tahan, et sünniks ime
Ma tahaks, et sünniks ime, „suur pauk", mis tõstaks Keskerakonna uuesti Eesti poliitikaelu tippu. See võiks olla leppimine ülesaamise kaudu jäärapäisest eneseuhkusest ja kogetud solvangutest. Ja usk õige asja ajamisse.
Kes olen mina täna Keskerakonnas? Mind ei ole välja visatud ja ma ise ei ole avaldanud soovi lahkuda. Kohtudes erakonnakaaslastega, kellega koos on tosin aastat parema Eesti eest võideldud, tunnen sõbralikku suhtumist. Ometi tunnen vaistuga end mingil tasandil juba maha kantud olevat. Ehk on ka aeg, olen juba 76. Sellepärast otsustasingi kirjutada selle hüvastijätukirja erakonnakaaslastele. Kõike, mida ma poliitikavallas teinud olen, tegin ma Eesti riigi (mida ma suurema aja oma elust olen kirglikult tagasi igatsenud) ja eesti rahva (kelle hulgast ma olen) õnne ja kestmajäämise nimel.

Toimetuselt: Uno Kivik kirjutas oma artikli mullu enne jõule.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)