Hüljeste tapmised Viimsis

Üks aprilli nädalavahetus andis mulle pisut hingetõmmet, ning asjaolud ja toimetused viisid Viimsi kanti. Kuskil eemal kostis poisikeste hõikeid ja nõrgemat paugutamist, midagi oli vist uusaastapidustustest alles jäänud. Kohalikud aga teadsid, et paugutamine pole siinkandis sugugi mitte alati nii süütu lõbu olnud, ja kui ikka vaja, võetakse välja ka karmimad tukid. Kuulda oli jutte sellest, kuidas keegi, keda samas tegelikult ikka teati (osa vanemaid olijaid peab end ikka veel külaelanikeks ja mäletab, kuidas praeguste villade asemel olid kohalike karjamaad koos seal mäletsevate lehmadega) - olla seal eelmisel ja üle-eelmisel aastal oma viis hüljest maha lasknud; üks rannale ulpinud hülgekorjus oli seal tükk aega kohalike meelehärmiks haisenud, ja seda kõike Pirita ranna vahetus läheduses.

„Need ju looduskaitse all!", „Meil siin on igasugu tegelased hoopis kaitse all ja neid ei liiguta miski, ja pole mõtet siin siputada - jääd ise hammasrataste vahele", „Targem on lihtsalt leppida uusnomenklatuuriga kui paratamatusega" - kõlavad kohalike väited.

Asi muutus huvitavamaks. Kohalikud teadsid asjade tegelikku seisu silmnähtavalt, kuid teave oli visa tulema. Koht sai siiski selgeks - Miiduranna sadama akvatoorium. Ja kui seal hülgejahti peetakse, on asi ikka enam kui imelik ja ümberkaudsetele ju ohtlikki.

Äkki on asi siiski kuidagi seletatav: mingi teaduse kõrgem huvi või hoopistükkis muutunud looduskaitsealuste liikide nimekiri? Aleksei Turovski kinnitas: ei, hülged on ikka kaitse all ja hülged on meie sõbrad! Võimaliku hülgejahi kohta arvas ta, et see on vast ikka võimatu küll. Ehkki, kes seda inimlooma teab...

„Meie" alla ei mahu muidugi kalamehed, kes ümberkaudsetes merevetes oma isiklike kalavarude hoidlat näevad. Kalameeste peale kohalike silmanurgad kiikasidki, ja lõpuks pakuti välja, et küsigu uudishimulik huviline Aarne Jõgimaa enda käest - tema ju sadama suur ülem ja tema peaks ikka teadma, mis seal toimub. Jõgimaa oli omakorda sunnitud möönma, et selline lugu polegi pelk poetagune rahvajutt - kohalik kalamees Meelis Saluneem on seal tõesti jahti pidanud. Viimane teatas telefonitsi, et pole seal kunagi jahti pidanud, vaid ainult paugutanud, seda jah, sest ülbed hülged noolivad ju kala, mis võiks olla kas oma landi otsas või püünises.

Loo moraal on imelihtne: eriti lihtsate asjade uurijad on meie igasugustest institutsioonidest kadunud, tähtsad on osooniaugud ja tulevased valimised, ning kohalikud „autoriteedid" (Meelis Saluneem olla kohalike teada Viimsi Vee nõukogu esimees ja valimisliidu Viimsi Ettevõtjad liige) võivad juuretasandil teha, mida tahavad. Ja hülgemöla pole mõtet uskudagi, seda teame kõik. Ja surnud hüljes ei mölise enam üldse.

ANDRES RAID, ajakirjanik

[fotoallkiri] VALE PAIK TULISTAMISEKS: Sadamabassein Viimsis, kus käis hüljeste kõmmutamine. Tegu on vastutustundetu käitumisega, sest inimesed ja nende eluhooned asuvad sealsamas lähedal.

Jaga |