Laeva viimne ohe - üüri piirmäära kaotamine

URMI REINDE,      26. november 2003


Majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen kiirustab kaotama üüri piirmäära

Kaua on kõvasti paremale kaldu kiskunud valitsused oma huvigruppide toel püüdnud kõrvaldada üüri piirmäära. Valitsuskriisi kõrghetkel reformiminister Atoneni lendu lastud hüüatus mõjus kui laeva viimne ohe. Et kui valitsus kukubki ja riik satub ebamäärasesse olukorda, siis kinnisvaralised poliitikarahastajad peaksid ju enne veel oma nutsu kätte saama. Et siis justkui võiks Reform oma valimislubadused täidetuks lugeda ja pärast pikka pingelist valitsusaega rahulikult isegi opositsioonis käppa imeda.

Üür vabaks pärast sundüürnike likvideerimist

Üüri piirmäär ei ole tõesti vajalik vabaturul ning on üks igati hea ja õige hoob elamumajanduse ja kinnisvaraäri elavdamiseks. Sellega saab ainult nõustuda.
Kuid see on õige igal pool mujal, mitte Eesti Vabariigis, mille elamumajandus vägistati omandireformiga, misjärel riigil tekkisid sellest vägivaldsest suhtest nn soovimatud tagajärjed - kümned tuhanded sundüürnikud, kes ootavad pikisilmi, millal nemadki oma õiguse eluasemele realiseerivad, nagu põhiseadus ette näeb. Ja samuti tööaastate eest, nagu seda tegid teised kodanikud ja mittekodanikud.
Nii et samal ajal kui minister Atonen unistab oma erakonna rahastajatele ja kinnisvararingkondadele kingituse tegemisest, unistavad sundüürnikud hoopis erastatud korterist.
Näiteks Tallinnas on praegu 4000 peret, kes on tagastatud majast väljasaamiseks esitanud linnavalitsusele avalduse. Kui need 12 000-15 000 inimest on erastatud korterite omanikud, siis võikski üüri piirmäära kõrvaldada. Oli see ju algusest peale omandireformi ideoloogia - tekitada riigi elamumajanduses üle 90 protsendi omanikke.
Mis on iseenesest muidugi absurdne. Näiteks Saksmaal on 60 protsenti üürnikke. Ja üüriseadused ka hoopis teised. Ja isegi seal pole üürid mitte nii väga vabad.

Tagastatud majade omanikud diskrimineerisid ennast ise vabal tahtel

Eelmisel nädalal levitatud pressiteates ütleb Atonen, et "praegune olukord on tagastatud eluruumide omanikele selgelt diskrimineeriv ning üüri piirmäärad moonutavad eluasemeturgu".
Selle peale tahaks öelda, et 12 aastat pärast tagastamiskeskse omandireformi teele asumist on tore tark olla ja nentida, et polegi sinna pärale jõutud, kuhu taheti. Kõik need aastad on püütud kuuldavale tuua ka teist häält - päästke kõigepealt pered ja inimesed, siis tulge majadest rääkima. Kuid nüüd peab teine reformiminister Rummo südantlõhestavaid kõnesid rahva hääbumisest.
Hilja, härrased, hilja! Üürnike liit ja asjaomased erakonnadki on hääbumisest rääkinud kauem kui teie. Kuid teie näetegi lahendust vaid üüri piirmäära kaotamises ja emade liisingute väljamaksmises.
Atonen jätkab: "Üüri piirmäärad on olnud vaidlusteemaks alates omandireformi käivitamisest /…/ Üüri piirmäära kaotamist toetavate seisukohtadega on esinenud nii õiguskantsler kui peaminister, mistõttu oleks lahendusega venitamine alusetu. Seadusemuudatusega kaasneda võivad sotsiaalsed probleemid tuleb lahendada erinevate toetusega."
Jah. Võib-olla maksaks üldse 80 protsendile elanikkonnast närbi toetusi ja kogu ülejäänud riigi ja rahva vara jaotaks lihtsalt 20 protsendi vahel ära. Olekski rahuriik saabunud. Ilma üüri piirmäärata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)