Julgesti, vennad, nüüd tööle: haiglajuht ütleb valitsusele, et vajalik palgaraha on haigekassa reser

PEEP PÕDDER,      17. jaanuar 2007


/haiglajuht ütleb valitsusele, et vajalik palgaraha on haigekassa reservis/

Tervishoiutöötajate streigile mõeldes kippus vägisi peale ümin eelpooltoodud sõnadega, ja vaid hirm, et see lauluke võib samuti osutuda punasümboliks, mille kasutamise eest karistada saab, sundis mind seda viisijuppi "Internatsionaali" vastu vahetama.

Eiki Nestorit pole veel kinni pandud – järelikult sotside hümni võib ümiseda, seda enam, et nimetet härra ise peab end üheks suurimaks eestkõnelejaks meedikute palgaküsimuses. Tundsin, kuidas hinges vahutama hakkab, ning haarasin sülearvuti järele.

Mõned mehed hoidku oma suu kinni

Probleemid tervishoius ei ole tekkinud eile ega üleeile. Aastaid oleme vaevelnud ebaõnnestunud tervishoiureformide küüsis, tänu neile ilma jäänud peaaegu pooltest arstidest ja õdedest, muutnud varemeteks korralikult toiminud üleriigilise tervishoiuvõrgustiku. Ja seda mitte ainult omaenese tarkusest – ikka Rootsi spetsialistide viljakal abil ja toel. Härra ekssotsiaalminister Nestorgi oli üks aktiivsemaid külvivolinikke viljaikalduse organiseerimises. Nüüd aitab!
Võimalus tervishoidu edendada oli teile antud, tulemusi näeme kõik oma silmaga. Võiks suu kinni panna ja käed meditsiinist eemal hoida. Võttes eeskuju rootslastest, kes omal maal asja ära vusserdanud ja Eestisse nõu andma tulid, võiks meie äpud viljakaid kogemusi näiteks Kesk-Aafrikas jagada.
Kui seal külashamaanid ära reformitakse, söövad kohalikud poisid äpardunud nõuandjad lihtsalt ära – ei mingit evakueerumist soojadele kohtadele parlamendis või poliituuringute keskuses "Praxis", mille kaudu enda tegusid ülistavaid analüüse üllitada. Nii meedikute palkade tõstmiseks kui ka riigi osa suurendamiseks tervishoiukulutuste katmises oli härra Nestoril sotsiaalministrina aega ja võimalusi küllaga.
Minu hingel on pikka aega kripeldanud üks seik, mida tahaksin lugejaga jagada. Austatud doktor Peeter Mardna hakkas juba 1993. aastast igal võimalikul koosolekul rääkima Eestit kummitavast arstide peatsest puudusest, kutsudes mõistusele nii Sotsiaalministeeriumi kui ka Tartu Ülikooli. Istusin ühel esinduslikul üritusel saalis kohe Sotsiaalministeeriumi verinoorte ametnike selja taga, kes põlastavalt itsitasid ja arutasid, kuidas "dementsest vanamehest" lahti saada. Lahti said nad aga suurest hulgast andekatest arstidest ja õdedest.
Arvan, et nendest ametnikest omakorda lahti saamine asja enam halvemaks muuta ei saa ning oleks igati õigustatud. Doktor Mardna ees aga sügav kummardus ning lohutus, et ükski prohvet pole kuulus omal maal.

Tervishoid julgeolekuküsimuseks number üks!

Tavaliselt oleme harjunud julgeolekuküsimusteks pidama kuulumist NATO-sse, osalemist missioonidel välismaistes kriisikolletes, armee suutlikkust ja varustust, riigipiiride kaitstust jne. Kõik see võib olla vajalik, kuid kellele: narkomaania ja AIDS-i epideemia küüsis vaevlevatele Ida-Viru noortele; viinakatkust puretutele; haigetele, kelle järjekord arsti juurde saabub siis, kui enam midagi ravida ei saa; neile, kelle keskmine eluiga jääb kaugele maha Euroopa arenenud riikide omast.

Peaminister Ansip teatas oma pressikonverentsil, et tervishoiutöötajate palgamure ei ole valitsuse ja riigi mure, vaid tööandjate ja töövõtjate omavaheline küsimus. Järjekordselt on uppuja päästmine uppuja enda asi.
Hästi – ärgu olgu siis valitsuse ja riigi tervis ka meedikute asi. Miks peaksime meie töötama valitsuse poolt kinnitatud hinnakirja alusel, mis katab erinevatel aladel vaid 50–90 protsenti kulupõhistest hindadest? Kes maksab, tellib ka muusika. Valitsuse tellitud repertuaarist moodustab suure osa leinamarss.
Streikijad võiks esitada ühe tõsise poliitilise nõudmise – kuulutada tervishoid julgeolekuküsimuseks number üks sellest tulenevate tõsiste meetmetega alates eelisfinantseerimisest riigieelarvest kuni rahvusliku päästeprogrammini välja (uute arstide koolitus, maapiirkondade arstidele elamud ja autod, seeniorarstide täiendav paindlik rakendamine, tervishoiusektorist lahkunud töötajate tagasitoomine meditsiini ja nende täiendkoolitus jne.)
Selmet tegelda eestimaalaste säilimise seisukohalt elutähtsate küsimustega, kangutab üks partei Tõnismäel Aljoshat maa küljest lahti ning tegeleb sirbi ja vasara semiootilise tähenduse uurimisega, teisele jääb ette Heinrich Lihulas, kolmas tahab sõjaväekasarmute katused katta murumättaga. Muidugi on ka siin süüdi tervishoiureform – meil on terav puudus psühhiaatritest.

Lugulaul 17-protsendisest palgatõusust

Haigekassa ja valitsus raporteeris meile uhkelt, et haigekassa uues eelarves ja hinnakirjas on arvestatud 17-protsendise palgatõusuga. Uut hinnakirja ootas Jõgeva Haigla personalgi kui hingeõnnistust. Paberipakk haarati lennult ning värisevi käsi hakati uurima uusi arvnäitajaid.
Esimesena tuli pisar silma intensiivravipalati õdedel. Võrreldes vana hinnakirja 811 krooniga oli esimese astme intensiivravi voodipäeva hind tõusnud 821 kroonini, seega tervelt 10 krooni. Meil on palatis neli voodit, mille kohta on ööpäevaringselt valves üks õde ja hooldaja, käed-jalad tööd pidevalt täis.
Kui kõigis voodites on haige, tuleb ööpäevas 40 krooni lisa. Jagades summa 24 tunniga, võime palgafondi tõusuks arvestada tunnis 1 krooni ja 66 senti, millest veel sotsiaalmaks maha läheb. See summa tuleb vennalikult jagada õe ja hooldaja vahel, arsti julmalt noosist välja jättes. Raamatupidajale ja torulukksepale anname üldse tappa – muiduleivasööjad sellised!
Ultraheliuuringut ehk sonograafiat tegeval arstil vedas tunduvalt rohkem. Tema saab nüüd ühe uuringu eest 143 krooni asemel 146 krooni. Kui käbedalt teha, jõuab kolm uuringut tunnis: 9 krooni, sotsmaks maha – 6 jääb alles. Koristajale ei anna, päeva lõpus tõmban ise lapiga põranda üle ja haiged tassin ka seljas ülemiselt korruselt alla, raskematele kui 100 kilo uuringut ei tee, sest lihtsalt kanda ei jõua.
Teise päeva hommikuks oli laborijuhatajal valminud teadustöö mahtu kirjutis. Kuna mitmete tavapäraste biokeemiliste analüüside hinnad olid hoopis langenud ja C- reaktiivne valk, mida ennem eraldi maksti, viidud voodipäevahinna sisse, siis nüüdsest peale kehtib sama kord, mis nõuka ajal ajakirjanduses – tahtsid Eesti Loodust ja Horisonti tellida, pidid ka Eesti Kommunisti võtma. Tahad eelpoolnimetatud analüüse saada, külva röga või uriini söötmele, sest mikrobioloogiliste uuringute hind tõusis pea kaks korda. Võib vaid ette kujutada, kui põhjalikult Eesti inimeste piss igat liiki pisikute suhtes ära uuritud saab.
See, et puusaliigese proteesimisele 3000 krooni otsa pandi, meid rõõmsaks ei teinud. Jõgeva Haiglas neid operatsioone lihtsalt ei tehta.
Seega pole meil kuskilt seda 17-protsendist palgatõusu näha.

Nõuandeid minister Aabile

Koos tervishoiutöötajate streigiga võiks sotsiaalminister alustada streiki oma tööandja peaministri vastu ja välja tulla konkreetsete nõudmistega tervishoiu lisafinantseerimise suhtes – erakorraliselt läbi Riigikogu. Tahaks näha, kes julgeb enne valimisi hääletada tervishoiule näiteks haigekassa reservist või riigieelarve ülelaekumisest lisamiljardi eraldamise vastu. On ju valimiste eelsel ajal kõigist Saulustest saanud Paulused, või oli see nüüd vastupidi.
Teiseks soovituseks: ära karda streiki! Tervishoiutöötajatel on seda rohkem kui palga tõstmiseks vaja oma eneseväärikuse taastamiseks. Nii palju on meile hinge sülitatud, tahaks selja kordki sirgeks ajada.
Lõpetuseks: ära luba kasutada ebaausaid võtteid! Mulle teeb veidi muret Tallinna munitsipaalpoliitikute tegevus, kes peale pikki ja väsitavaid "läbirääkimisi" haiglate nõukogude ja juhatustega pigistasid välja lubaduse 20-protsendiseks palgatõusuks.
Kui käed seljataha väänatud ja kõri pihus, võidakse lubada ükskõik mida, sest töökoht on ka haiglajuhtidele kallis. Hiljem laiutavad raviasutuste eelarvetes aga miljonilised augud, mida ravikvaliteedi arvelt kinni mätsitakse. Kui oma kahtlustusega Tallinna omadele liiga teen, siis palun juba ette vabandust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)