Naftasõltlane haugub valede asjade peale

Gwynne Dyer,      08. veebruar 2006


„Ameerika on sõltuvuses naftast, mida imporditakse sageli maailma ebastabiilsetest osadest," ütles president George Bush möödunud kesknädalal kõnes „Olukorrast riigis". Ja milline on siis tema lahendus? Ta soovib vähendada USA naftaimporti Lähis-Idast 75% võrra ning maaõli asendada kääritatud taimsetest jäätmetest aetud etanooliga. „Kuna naftasõltuvus on pikaaegne probleem, siis miks ei leia me oma autodele muid kütuseliike?" rääkis Bush.
Mitte sõnagagi ei maininud ta naftanõudluse vähendamiseks kütuse kokkuhoidu (kuigi 1973.-1974. aasta naftakriisi järel suutis USA piirata tarbimist ligi 30% võrra just tänu kokkuhoiule). Sõnagagi ei puudutanud Bush nii suure naftatarbimise toimet kliimamuutustele ega Aasia tõusvate hiiglaste Hiina ja India mõju nafta nõudlusele ja hinnale.

Bushi „revolutsioonid" loovadki ebastabiilsust

Nagu Bushiga ikka, on seegi kord raske öelda, kas ta tahab lollitada meid kõiki või ainult iseennast. 60 protsenti Ameerikas tarbitavast naftast on imporditud (Bushi ametisse asudes oli sama näitaja veel 53 protsenti). Mullu tuli ligi viiendik USA naftast Lähis-Idast. Seega tähendaks Bushi seatud eesmärgi täitmine vaid tarbimise langust 2001. aasta tasemele. Ja suur osa naftast tuleks ikka „maailma ebastabiilsetest piirkondadest".

Tegelikult on Bush Lähis-Ida suhtes ebaõiglane, sest sealsed rezhiimid on oma kestvuselt stabiilseimad tervel planeedil. Küllap pelgab Bush, et tema paljukiidetud demokraatlikud revolutsioonid leiavadki aset, ning terves regioonis toimuvad vabad valimised toovad võimule Ameerika suhtes praegustega võrreldes tunduvalt vaenulikumad valitsused (olgu siin näiteks kasvõi viimatine Hamasi valimisvõit Palestiina aladel). Pealegi haugub Bush vale asja peale: USA tegelik haavatavus on hoopis mujal.

Kolm suurimat USA-le nafta tarnijat on Kanada, Venetsueela ja Nigeeria. Kanada on stabiilne, kuid Venetsueela kindlasti mitte – peamiselt seetõttu, et USA ise püüab teda destabiliseerida. Bushi administratsioon jälestab president Hugo Chavezi tema sotsialismi tõttu ja läheduse pärast Fidel Castrole. Bush on juba ühekorra olnud segatud riigipöördekatsesse Venetsueelas (2002. aastal). Kui peaks toimuma teine katse, kus Chavez kahtlustaks USA kätt, oleks üsna kindel, et Venetsueela kehtestaks USA-le naftaembargo.

Kes läheb Nigeeriasse?

Mis puutub aga Nigeeriasse, siis möödunud kuul saatis Niigeri Delta Võrdse Kasutamise Liikumine (MEND) selles piirkonnas tegutsevatele naftafirmadele e-kirja, milles kuulutati: „Olgu teile selge, et Nigeeria valitsus ei suuda kaitsta teie töötajaid ega vara. Lahkuge meie maalt esimesel võimalusel või te surete siinsamas. Meie eesmärk on Nigeeria valitsuse naftaeksportimisvõime täielik hävitamine."

Alates detsembri keskpaigast on Niigeri deltas kaks põhilist naftajuhet õhku lastud. Üheksa inimest tapeti, rünnates Itaalia naftafirmat Agip. Neli välismaalast rööviti ja vabastati hiljem ilmselt pärast kopsaka lunaraha maksmist. Vähemalt 17 inimest sai surma Shelli ujuvjaamale tehtud rünnakus.

MEND väljendab 20 miljoni elanikuga piirkonna rahva rahulolematust asjaoluga, et nafta on neile toonud väga vähe kasu. Tegelikult on kogu Nigeeria 129-miljoniline elanikkond täiesti õigustatult kuri, sest suurema osa viimasel 50 aastal naftaekspordist teenitud 350 miljardist dollarist on varastanud kitsas poliitilis-sõjaline klikk. Kuna Niigeri delta elanike jaoks on sellega kaasnenud tohutu keskkonnareostus, siis ongi nemad kõige teravamalt protestinud.

Protestirühmad ja geriljad on pealegi sageli seotud kuritegelike rühmitustega, kes pumpavad naftat torujuhtmetest oma mahutitesse. Peamised Niigeri deltas tegutsevad välisfirmad nagu Royal Dutch Shell, Chevron, ENI ja Exxon on juba ammu selliste varguste ees silmad kinni pigistanud, sest siis on vargajõugud nende käitised rahule jätnud ning ka varguste kogumaht ei ületa kümnendikku kogu Nigeeria naftatoodangust. Kuid ajaga on jõugud saanud rikkamaks, paremini relvastunud ning muutunud ahnemaks.

Nigeeria valitsus paistab olevat Niigeri delta turvalisuse parandamisel täiesti abitu (nii nagu ta on abitu ka kõiges muus). Poliitiliste geriljade ja kurjategijate surve on läinud nii karmiks, et üks piirkonnas tegutsev korruptsioonivastane rühmitus soovitas möödunud kuu raportis, et „Shell ja teised välismaised naftafirmad võivad 2008. aastaks olla sunnitud turvaprobleemide tõttu deltast lahkuma".

Kes ostaks siis neist maha jäävad tootmisvahendid, eeldades, et MEND pole neid juba hävitanud? Ilmselt saab selleks Hiina, mis võtab enda kanda suuremaid riske kui tavalised äriettevõtted. Hiina tahab tagada endale pikaaegsed ja turvalised naftatarned. Kuni härra Bush näeb probleemi mitte nafta nõudluses, vaid selle pakkumises, siis peaks ta vähemalt leidma õiged kohad, mille peale haukuda.

(Gwynne Dyer on Londonis elav vabakutseline ajakirjanik, kelle artikleid avaldavad 45 maa ajalehed.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)