Me ei taha sellist haldusreformi!

Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja IRL-i koalitsioon on otsustanud, et 2017. aastaks vabatahtlikult mitte ühinenud kohalikud omavalitsused tuleb sundliita. Eestis on hetkel 213 kohalikku omavalitsust, neist 30 on linna ja 183 valda. Sundliitmise alla lähevad need, kes praeguse valitsuse seatud kriteeriumide alusel peaksid liituma, kuid seda ise ei tee. Ehk teisiti öeldes – meie „demokraatlik” valitsus annab nõrgematele valdadele-linnadele võimaluse endale ise nöör kaela panna, enne kui 2017. aastal sunniviisil praegust omavalitsuskorda likvideerima asub.

Oma broiler pannakse valdu ja linnu juhtima

Reformierakond ei ole muidugi seda tundlikku omavalitsuste sundlikvideerimise teemat kellelegi sõltumatule spetsialistile või avalikkuses tunnustatud missiooniinimesele usaldanud. Sellised inimesed oma käsi sellega ka ei määriks. Sundliitjaks on valitud eriteadmisteta, elukogemusteta ja kohalike omavalitsuste toimimist mitte tundev poliitbroiler. Läbimõtlemata ja tagantpoolt alustatava haldusreformi läbiviimine on alates 2015. aasta aprillist riigihalduse ministri Arto Aasa vastutada.

Kui Aasal oleks mingeidki kokkupuuteid kohalike omavalitsustega või kui ta mõistaks valdade ja linnade toimimise põhimõtteid, siis ta ei tuleks meie väljakujunenud haldusjaotuse sunniviisilise muttatampimisega kaasa. 1980. aastal sündinud ministrinooruk on olnud mitmel soojal poliitkohal, kusjuures kõige pikemaajalisema töökogemuse sai ta kampaaniajuhina.

Milleks siis sundreformi tehakse?

Ametlik demagoogia räägib sellest, et kõik omavalitsused peavad suutma pakkuda häid avalikke teenuseid ja tagada piirkondade konkurentsivõimet. Märgatavalt peab suurenema omavalitsuste juhtimise kvaliteet ja kasvama ka võime suunata piirkondlikku arengut. Toome näite senisest haldusreformi läbiviimisest Järvamaal.

2005. aasta valimiste järel liitusid Türi linn, Türi vald, Oisu vald ja Kabala vald – moodustus 598,82 ruutkilomeetrine Türi vald. Kas elanike vähenemine suurvallas pidurdus? Arvud räägivad iseenda eest.

2006. aastal elas liitunud Türi vallas 11561 elanikku. Edasi vaadakem tabelist.

2007. a – 11256

2008. a – 11096

2009. a – 10936

2010. a – 10746

2011. a – 10536

2012. a – 10344

2013. a – 10143

01.03.2013. a – 10053

01.04.2013. a – 10023

01.01.2015. a – 9626 elanikku.

Seega elanikke jäi 9 aastaga 1935 võrra ehk 16,7% vähemaks.

Kes on käinud endise Oisu ja Kabala valla aladel, võib ise veenduda, et äärealade elukvaliteet on halvenenud ja väljaränne ei ole valdade liitmisel kuidagi vähenenud.

Kuidas saab kohalike teede olukord peale valdade liitumist paraneda? Kui näiteks ühes vallas on kohalikke teid 100 km ja teises vallas 100 km, siis valdade liitmisel saab olema kokku 200 km kohalikke teid. Kui riik eraldab 1 km teehoolduseks x eurot, siis ei muuda see mitte kuidagi valla võimekust teid paremini hooldada. Kui keegi arvab, et valdade liitmise järel hakkavad vallad saama 1 km tee hooldamiseks x + n eurot, siis küsin: mis takistab praegu kohalike teede hooldamiseks eraldamast 1 km kohta x + n eurot?

Reformi plaan A: kuidas kindlustada oma võimu

Tegelik põhjus on hoopis midagi muud. Kui Reformierakond tahaks ka tegelikult elu paremaks muuta, siis ta seda ka teeks. Oravapartei on valitsuse toimimist pikalt dirigeerinud ning võimalusi Eesti asja ajamiseks on olnud küll ja küll. Ometi on elu läinud hoopis allamäge. Eeldades, et reformierakondlased on tegijad ja mitte luuserid, siis oleks riigi kasuks sammude astumine ka vilja kandnud. Tulemusi aga pole, sest polegi proovitud. Järelikult aetakse mingit muud asja.

Samas on reformierakondlased pragmaatikud, niisama tühja ei rapsita. Nad tahavad riigijuhtimise pealt kasumit teenida ja selleks peab millegi tegemise kulud miinimumi ligidal hoidma – s.t mitte huupi lahmima. Seega ka sundlikvideerimisel peab olema reformierakondlaste jaoks sügavam mõte, kuid kindlasti midagi muud kui Eesti elu paremaks teha.

Hea Reformierakond, rahvas tahab muud!

Rahvas tahab, et mistahes reformide kavandamisel peab INIMENE olema eesmärgiks, mitte vahendiks. Kui reformikorraldajad seaksid eesmärgiks inimese heaolu, tema tahte elada turvaliselt ja õnnelikult (s.t kooskõlas kultuurist tulenevate arusaamadega eestlusest, inimlikkusest ja arukusest), siis kannab reformi hoolivus. Igasugused mõttekonstruktsioonid, milles inimene on vaid vahendiks, võõranduvad, pöörduvad inimese ja kokkuvõttes ka ühiskonna vastu, muutuvad rängalt mõjuvaks vaenulikuks jõuks. Inimkonna ajalugu on täis näiteid, kus ühiskonnad, kelle moraal on drastiliselt langenud, lakkavad toimimast. Pole alust arvata, et Eestis läheks teisiti. Ühiskonna kõlbelised alused püsivad kultuuri, mitte aga poliitika ja ideoloogia või viimaseid teenivate organisatsiooniliste ja administratiivsete meetmete toel.

Kas keegi ka vastutab?

Kas keegi kannab selle parempoliitilise hävitustöö eest vastutust? Reformierakondlik valitsus on Eestit korduvalt tõmbetuulte kätte lükanud ja teeb seda kõhklusteta ka edaspidi. Riiki on üha õhemaks lihvitud ja rahvale on jäetud vaid õigus valimistel osaleda. Kes on võimul, see ju meil tavaliselt ei vastuta, sõltumata sellest, kui suurel määral rahva usaldust on kuritarvitatud.

Kellelegi pole üllatuseks demagoogia, et kõrgem võimukandja – rahvas – ei olevat kahjuks poliitiliselt küps, ja parempoolsed teavad meil ise, kuidas asjad kõige paremini käima peavad. Ehk „kindlalt edasi“ üle rahva tahte ja kedagi kuulamata.

Haldusreformi on tehtud juba 20 aastat. Kuhugi sisuliselt jõutud ei ole. Nüüd tahetakse karmi käega paari aastaga omavalitsuste arvu 213-lt kahandada 70–80-le, s.t kolm korda, ja hetkega. Selline sundrabistamine ei saa mööduda tagasilöökideta. Paiguti kaovad töökohad, kukub kokku tootmine, sulgeb uksed teenindus, noored mitte ainult ei lahku kodukohast, vaid ei tule isegi enam külla mitte.

Ja see, et mõni rikas linnakodanik teeb teiste omasuguste jaoks kusagile maapiirkonda golfiväljaku, pole veel kuidagi Eesti maaelu eestlaste ajaloolises võtmes ega tasakaalusta praeguse valitsuse kavandatavat katastroofi. Veelgi enam, golfiväljakute loomisega tuleb välja erasektor, mitte valitsus.

Pole vaja uusi jamasid tekitada

Lätlastel ja eriti leedulastel on tagasilöögi-kogemus olemas – näide sellest, kui halduskorraldust mõtlematult reformida. Kui omal mõistus ei võta ja me oma olukorda analüüsida ei suuda, siis võiksime vähemalt teiste kogemustest õppida. Sundrabistamine ja omavalitsuste vägivaldne lõpetamine head ei too.

Siseministeeriumi tellimusel 2014. aasta sügisel Saar Poll OÜ poolt läbi viidud uuringus „Elanike rahulolu kohalike avalike teenustega” leiti kokkuvõtvalt, et inimesed on enamike omavalitsuste poolt pakutavate avalike teenustega pigem rahul ning hindavad olukorda kas sama heaks või paremaks kui mõni aasta tagasi. Seega ei mingit viidet sellele, et vallad ja linnad justkui ei tuleks toime ning neid tuleks äärmuslike meetoditega sundliita. Miks Siseministeerium ei võta kuulda seda, mis on reaalsus ja mida ütlevad uuringud?

Kahe või kolme vaese omavalitsuse liitmisel ei teki rikast omavalitsust. Kui seda ei mõisteta ja tegeldakse ikka käteväänamisega, siis tehakse Eestis ära järjekordne lollus juba niigi pikas rumaluste reas, alates riigifirmade müügist ning kahjumlikust ja mõttetust Rail Balticust ning lõpetades pagulasviha külvamisega ja suutmatusega peatada Aafrika seakatk.

Miks on vaja piirkonnad inimtühjaks muuta?

Lõpuks on Eesti rahval kui siiski veel „kõrgema võimu kandjal“ õigus nõuda ja teada, milleks haldusterritoriaalset reformi ikkagi tehakse. Senised „põhjendused“ on ju halenaljakad. Milleks on vaja maapiirkonnad inimtühjaks muuta? Milleks suunata kergekäeliselt OMA rahvas OMA riigist minema? Milleks süvendada vahet rikaste ja vaeste vahel? Milleks külvata multikultuuri, mis hävitab meie unikaalse keele ja väikese rahvuse paarikümne aastaga? On see kellegi kõrgemalseisva kuri käsk või lihtsalt kilplaslik rumalus? Tark õpib teiste vigadest ja kogemustest, loll oma rahva peal katsetades.

TOOMAS PAUR, Keskerakonna Lõuna-Eesti koordinaator

[esiletõste] See, et mõni rikas linnakodanik teeb teiste omasuguste jaoks kusagile maapiirkonda golfiväljaku, ei ole veel kuidagi Eesti maaelu eestlaste ajaloolises võtmes ega tasakaalusta praeguse valitsuse kavandatavat katastroofi.

[fotoallkiri]

MAAELU ON JÕUDNUD ARVAMUSTE KESKPUNKTI: Alles kümme päeva tagasi kogunes meie arvamusliiderkond Eestimaa südamesse Paidesse, kus Vallimäel (pildil) olid ühed populaarsemad need telgialad, kus arutleti maaelu tuleviku, ääremaastumise, maaettevõtluse, haldus- ja riigireformi üle. Foto Urmi Reinde

Jaga |