Eestlase ajaloolised valikud

TIIT TOOMSALU,      09. juuli 2003

Euroopa Liit EI

Olen osalenud mitmel euroteemalisel debatil. Kuulen sõnavõtjatelt korduvalt, et ega me üksinda hakkama saa ja nagunii on Toompea härrad kõik juba ära otsustanud. Selline levinud suhtumine sunnib pilku möödanikku heitma.

Eesti Vabariik sündis 1918. a oludes, kus Esimene maailmasõda alles kestis. Levinud oli arvamus, et väikesel Eestil pole iseolemise valikuid. Koolipoisid Vabadussõja rinnetel arvasid teisiti ja Eesti Vabariigist sai tõelisus.
21. juulil 1940 Pätsi vaikival õnnistusel kokku tulnud Riigivolikogu uus koosseis debateeris Toompea lossis tormiliselt, kas Eesti väike riigilaevuke ikka omab shanssi Teise maailmasõja lainetes üksinda vee peale jääda. Leiti, et parem on liiduvabariigiks saada.
Laulva revolutsiooni päevil 1980. aastate lõpul jagus küllaga pessimiste, kes muigasid võimaluse üle Nõukogude Liidust välja tüürida. Kuid asi tehti ära.

Täna on uus vana valik

Oleme uuesti vana valiku ees: kas väikesel Eestil on mõeldav jätkata iseoleva väikeriigina või koidab meile tulevik Euroopa Ühendriikides? Jälle heietatakse juttu väikerahva saatuse paratamatusest. Meie saatus oleme aga meie ise, mitte härrad Toompea võimukoridorides.
Mida on jutlustatud Eesti rahvuslikest huvidest euroliidustumise teel möödunud kümnendil? Seda, et Eestil olevat valida Vene Föderatsiooni oblasti ja euroliidu osariigi staatuse vahel. Sest muidu söövat vene karu meid hallis tsoonis varsti jälle ära.
Kuid EL ei ole kaitseorganisatsioon. Arengud räägivad hoopis, et nii lääs kui ida püüdlevad ühtse turu poole, eesmärgiga ameeriklastele ära teha. Nagu president Bush ei suuda leida Iraagis massihävitusrelvi agressiooni õigustuseks, nii ei suuda meie poliitiline eliit kinnitada euroliidu vastuseisu Venemaale.
Kas me ootame Euroopa Liidult, et lääne kapital tuleks ja kaotaks meil tööpuuduse? Kümme aastat ultraliberaalset avatud majanduspoliitikat on juba ammendanud lääne huvi investeerida Eestisse. Ja meie ärimehele ei koida euroturul ka ühinemise järel võrdseid võimalusi. Ei võida tööline, pensionär ega töötu, sest ELil ei ole ühtset sotsiaalpoliitikat. Põhimõte "iga vald toitku oma vaesed" kehtib ka euroliidus.
Täna julgetakse avalikult öelda, et pärast laienemist saavad rikkad maad veel rikkamaks ja vaesed maad veel vaesemaks. Sest ka Piibel tõdeb, et see, kellel on, saab juurde; kellel pole, sellelt võetakse viimane.
Mida me euroliidust üldse tahame, pole tänaseni selge. Vabalt rännata saab noor inimene tänagi. Hakkajamad juba nühivad Euroopa kõrgkoolide koolipinke. Muidugi, kui raha on. Eestist kui nõukogude kõige arenenumast ja jõukamast läänepoolsest liiduvabariigist saab euroliidu idapoolsemaid vaesemaid osariike.

Laar: Eesti ei kaitsegi rahvuslikke huve!

Kas saame ELi liikmesriigina võrdväärseks otsustajaks koos Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa, Hispaaniaga? Või vähemalt Rootsi ja Soomega? Ei, sest juba Nice lepingud sätestasid korra, kus väikeriigid saanuks blokeerida suurriikide tahet vaid koos ühega neljast Euroopa suurriigist.
Küsisin ekspeaminister Mart Laarilt Riigikogu kõnetoolis: kuidas kavatseb ta ELis kaitsta Eesti rahvuslikke huve? Ta vastas: Eesti ei kavatsegi oma rahvuslikke huve kaitsta, kavatseme neid kohandada Euroopa Liidu huvidega.

Siit moraal: väikeriigile ja -rahvale jäävad vaid pudemed, lepime sellega! See pole iseseisva rahva mõttemall, vaid orjamentaliteet. Juba täna kuulub Euroopa Liidu pädevusse ligi 80% kogu sisepoliitikast. Nagu koogiretsepte tuli kinnitada Moskvas, tuleb nüüd lahti lüüa eurostandardid.
Kas Euroopa Liit loob väikeettevõtlusele uusi võimalusi? Ei loo. Seda tõestab väikeettevõtluse väljatõrjumine suurte kapitalivoogude eest juba täna. Poodniku ja pisitootjaga maal ja linnas on lõpp juba lähemas tulevikus, suured poeketid on linnas oma töö juba teinud. Kapitalipuuduses vaevlevate ettevõtjate maapoode sulgevad aga meie üliagaralt kohaldatud euronormid.
Ruutpesitsi kartulit kasvatama ja meie kliimas sobimatut maisi Moskva standardite järgi külvama sundisid Eesti põllumeest ka nõukogude ajal meie oma ametnikud. Ja SAPARDi abirahasid saavad ka täna vaid need talumehed, kes ise on juba jalule tõusnud. Eurofondid turgutavad eelkõige suurettevõtlust. Selle paradoksi küüsis rabelevad muide ka Euroopa Liidu enda väikeettevõtjad.

Elu läheb kallimaks

Kas elu läheb ühinedes odavamaks? Kindlasti ei. Põhiosa esmatarbekaupu tuleb täna euroliidu maadest ja need on eksporditoetustega kunstlikult odavdatud. Ega Soome töötu ilmaasjata Soome kaupa Tallinnas ostmas käi! Varsti pole tal põhjust oma raha enam Eestisse tuua.
Lõpuks - kas meil on teisi valikuid? On küll. Jääda iseseisvaks nagu pisike Lichtenstein, Eestist väiksem Island, Norra ja Shveits. Ja samas integreeruda Euroopa ühtsesse majandusruumi läbi EL-EFTA rahvusvahelise leppe. Mida võidame? Võidame majandusintegratsiooni Euroopasse ja enda poliitilise iseotsustuse säilimise. Sest eurodirektiivid hakkavad kehtima vaid siis, kui meie parlament nii otsustab, mitte automaatselt. Eesti säilitaks uhke privileegi, mille me 1988. a Moskvalt suveräänsusdeklaratsiooniga kätte võitsime: et Eesti seadused on ülemad Brüsseli omadest.
Kallis eestlane, lõpliku otsuse teed Sina. Otsustad eestlaste tulevaste põlvkondade saatuse järgmiseks viiekümneks aastaks. Tee seda parema äratundmise järgi, kuid vastutustundega. Et viiekümne aasta pärast ei räägiks rahvas samamoodi, kui täna räägime 1940. aastate juunipöörajaist. Ära jää referendumipäeval koju, sest Sinu häälest sõltub Eesti tulevik. Ükskõik siis, milline …

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)