Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Pentuse armastus

14. oktoober 2009

Keit Pentuse valimiseelne laim Edgar Savisaare aadressil on juba nii igapäevane, et vaevalt see vähegi mõtlevale tallinlasele peale läheb, aga moraalne sopp kui nähtus on siiski olemas ja mürgitab Eesti ühiskonda.
 

Nüüd väidab Pentus, et Tallinna keskerakondlik linnavõim ei armasta lapsi ega hoolitse nende eest, vaid armastab ainult iseennast. Ning Pentus ei jäta lisamata, et temale meeldivad lapsed kohe väga-väga. Mulle tundub, et siin ja praegu on oluline meeles pidada rahvatarkust: kui usaldusest räägib rebane, siis katsu kanad viia varjule. Jutt lastearmastusest on vaid selleks, et kõige sinisilmsematelt tallinlastelt eelseisvatel valimistel Reformile hääli välja petta.

 

On ostetavaid, on müüdavaid

Ma ei kahtle hetkekski, nagu ei leiduks Tallinnas inimesi, kes ei pea tõde millekski ning on poliitikute poolt ostetavad ja müüdavad. Poliitikud, TV ja raadio oskavad neid inimesi leida ning saada nendelt intervjueerimisel just soovitud vastuseid. Pentus leiab inimesed ja koha, et tuhastada linnavõimu poolt pikkade aastate jooksul tehtud töö. Stenbocki majas vaevalt leidub kedagi, kes söandaks Tallinna linnavalitsuse kohta lausuda tunnustavat sõna, sest talle öeldaks: homme ära enam tule!

Nii juhtuski endast ja teistest lugu pidava Ivari Padariga, kes astus välja rahva kaitseks.

Rahvas ei usalda Pentust, sest kui ta oleks aus ja õiglane, räägiks ta möödalaskmiste kõrval, mida tegijal ikka juhtub, ka sellest, kui palju on Tallinn viimaste aastate jooksul teinud laste, oma kodu erastamisest ilma jäetud sundüürnike, samuti töötute, kodutute jt abivajajate heaks. Nõustugem, et valitsuse ja kohtu poolt räästa alla jäetud inimeste majutamiseks ehitati ja ehitatakse hulgaliselt elamuid ning juba nüüd võib sundüürnike probleemi lugeda peaaegu lahendatuks. Kas juba see eraldi ei väärigi tunnustamist!? Võib arvata, et ka laste heaks tehti Tallinnas kõik mis võimalik.

Samas ei saa Tallinn ega ükski teine linn kunagi valmis, nagu ei lõpe ka laste eest hoolitsemise vajadus.

Kahjuks pole ei Savisaare ega teiste tegusate inimeste poliitiline tagakiusamine erand, vaid kujutab endast Eesti riikliku võimupoliitika lahutamatut osa, sellest on saanud eestimaalaste traagika.

Täna nõuab Pentus Savisaarelt uskumist, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Nõuab Savisaarelt oma rahva reetmist. Aga Savisaar ei saa oma rahvast reeta, ja ta ei tee seda. Seda ei teinud ka Villu Reiljan.

 

Savisaare usk

Meie, eestimaalased, oleme oma valdavas enamuses Savisaare usku. Keskerakonna eesmärgiks (ideoloogiaks) on juurutada ühiskonnas empaatiat, s.o teise inimesega arvestamist, tema mõistmist, talle kaasa tundmist, nõrgema aitamist.

Mida kauem me Pentuse, Ansipi, Ligi, Laari jt valesid usume, seda sügavamasse mülkasse vajume. Kui täna on üks osa rahvast pimedusega löödud, seda rohkem peavad ülejäänud nägijad olema, oma peaga mõtlema.

Kui aga Eestis kõik jätkub nagu tänini, võib tulla aeg, kus peaküsimuseks polegi enam see, kes võidab poliitikas, vaid see, missugune protsess on kiirem: kas hingede uuenemine või hingede häving?

Kas meil Eestis ei jätku siis tõepoolest niipalju vaimset potentsiaali, et küsida: kus me oleme, mis meiega tegelikult toimub, mis meist saab? Meil on õhupuudus. Meil on valgusepuudus. Me oleme valedesse uppumas.

Meile vaatab igal sammul, ja mitte üksi Tallinnas, vastu poliitika halastamatu pale. Oleme omaks võtmas ülbitsevat, hooplevat ja lõhkikistud maailma. Me koguni vastu kutsume üles inimesi ahju ajama. Seda kõike kinnitavad äsjased Europarlamendi valimised. See on ilmekas tõend Eesti vaimsest pankrotist. See on käegalöömine, minnalaskmine. Lõputu ükskõiksuse tee.

Aga ega too eurohäältesadu olnud ometi tahtmine neist hooplejatest vabaneda? See oleks juba millegi algus, oleks lootus.

Meie tänane noorus ei vaja enam Eestit. Ta vajab Brüsselit, Venetsueelat, Monacot. Ta vajab ka Tartu Ülikooli veel ainult selleks, et selgeks saada võõrad keeled ja siis pühkida Eestimaa tolm jalgadelt.

18. oktoober ja seejärel tulev Riigikogu valimine pole enam kaugel. Enne hääletamist küsige endalt: miks ja kelle süü tõttu oleme sattunud oma tänastesse katsumustesse?

Eesti vajab hingelist uuenemist, majanduslikku mõtlemist, empaatiat inimsuhetes.

 

(Lõuna-Eestist selle südamevalukirja saatnu on toimetusel teada ja tuntud, kuid Kesknädal täidab tema soovi seekord nime mitte avaldada.)



Viimati muudetud: 14.10.2009
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail