Nädala juubilar GUSTAV SUITS 125

Kas kuulete: kisendab veri!

Nüüd tuleb kas  e i  või  j a a!

Nüüd on kallastest tõusnud meri.

            Olge valmis!

Me seisame kahe riigi väraval:

See üks on pimedus ja teine valgus.

Me, noored, ootame pilgul säraval:

Nüüd see ligineb:  l õ p p  ja  a l g u s!

            Viimaks ometi!“

Võimsalt mürises-helises 1969. aasta talvel Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis Gustav Suitsu luulest sündinud kompositsioon „Ühte laulu tahaks laulda“. Tollaste rohke kuulajaskonnaga peetud kirjanduslike kolmapäevade sekka kuulunud „Suitsu-õhtut“ oldi sunnitud õige mitu korda kordama – huvi oli rahval meeletu.

„Esmakordselt nägin sellist eksalteeritud kaasaelamist, sellist hingede ärategemist, mida see etendus suutis. Mäletan mingeid poolsegaseid naisi, kes tulid nutetud nägudega, ise värisedes, kätt suruma,“ on hiljem nentinud üks „Suitsu-õhtu“ tegelasi, sellal veel verinoor näitleja Lembit Ulfsak. „See oli karje vabaduse ja parema maailma järele. Igatsus. Meeletu protest. Elamus endalegi – järsku selline leidmine! Seisund, mida on võimatu analüüsida. Elamus, mille üle pole vaja arutleda,“ nõnda leidis takkajärele lavastaja Jaan Tooming, kes koos Evald Hermakülaga selle meeletu luulejõu-õhtu oli suutnud teostada. (Vt  „Teater. Muusika. Kino“ 1/1994) Olgu siinkohal meelde tuletatud teisedki selle luuleteatri-ime teokstegijad: Tõnu Tepandi, Kaarel Kilvet, Raivo Trass.

Veel aastakümneid hiljem on meenutatud 1956. aastal paguluses kustunud poeedi postuumset panust Eesti ellu 1969. aasta hakul kui teatriajaloolist suursündmust. Seda on peetud märgiks eesti teatri kuldajast, mida tähistab 1960. aastate lõpul alanud teatriuuendus ja nn noore režii laine tulek.

Väärib ka meeldetuletust, et meelierutav „Suitsu-õhtu“ pidi sündima läbi ajakohase riikliku ja enesetsensuuri kadalipu. Sündiski – ootamatult ja täies ehtsuses, kus kunstitõe nimel ei puudunud rabav valihäälsus ning šokiteaterlikud kõrvakiilud ja rihmaplaksud. Kus publikupoolel ahhetati ja ohhetati ning olevat ka südamerohtusid tarvitatud.

Selle kunstisündmusega seotud poliitikaajaloolise poole pealt meenutatagu sedagi, kuidas üks 1940. aasta juhtivaid riigipöörajaid ja aastakümneid hiljem hoopis muude väärtuste eestseisjana rehabiliteerunud Nigol Andresen sellele kõigele kavala „ämmaisandana“ kaasa aitas. Jõudku temani teispoolsuses tänu selle eest, et mitmed põlved said niisugusel tavatul kombel tunda Suitsu (taas)avastamise ülevaid hetki!

Uue Eestisse toojaks

oli praegusel Tartumaal Kastre-Võnnus 30. novembril 1883 sündinud koolmeistripoeg Gustav Suits saanud juba XX sajandi esiaastail. Siis, kui ta 1901–1902 toimetas õpilasnoorte koguteost „Kiired“.

Rühmitise „Noor-Eesti“ ühe juhina kujunes temast Eesti esimesi tõsivaimseid euromehi – Suits sõnastas ideelise programmi, mis seadis peasihiks Eesti lähendamist Euroopa kultuurile: „Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“

Euroopa kirjanduse ning soome keele ja rahvaluule õpingud Helsingi ülikoolis, mis päädisid cand. phil. kraadiga, valmistasid ette üle aegade kestma jääva kuulsusega professor Suitsu tegutsemist eestikeelses Tartu Ülikoolis. Jumaldatud professori õpilaste kaudu ulatus tema missioon igapäevasesse vaimuilma paljudes eesti koolides ka neil aegadel, kui Suits koolikavva ei tohtinud kuuluda.

Mustakaanelisse Eesti tarkuseraamatusse on raiutud, et Suits koos Tuglasega rajas XX sajandi alguskümnendeil eesti kunstinõudliku kirjanduskriitika ning ülikooliõppejõuna kujundas akadeemilise rahvusliku kirjandusteaduse sündi. 1924. aastal asutatud Akadeemilist Kirjandusühingut sai ta juhtida kuni 1941. aastani. Suits rakendas kirjandusloolises uurimises kultuuriajaloolist vaateviisi ning keskendus allikakriitikale ning vanema eesti kirjanduse (eriti K. J. Petersoni ja Fr. R. Kreutzwaldi loomingu) tundmaõppimisele.

Enne omariikluse sündi oli Suits olnud oma noorusajale omaselt tuline poliitikamees ja riigiehitaja. Tema oli esimesi, kes hakkas Eestile nõudma riiklikku iseseisvust. Eesti Sotsialistide-revolutsionääride Partei keskkomitee liige Gustav Suits oli „Eesti Töövabariigi“ idee autor. 1918. aastal, kui noorel riigil tuli end maailmas nähtavaks-kuuldavaks teha, juhatas ta Stockholmis käivitatud Eesti Informatsioonibürood.

Läbi aegade ulatuvalt

jääb Gustav Suits eelkõige meeletu sisendusjõuga luuletajaks, kelle anne on aidanud eesti inimest ja inimsust kujundada. Kes ei mäletaks tema kurbharrast „Kerkokella“ ja „Oma saart“ („Ma sõuan merel ja sõuan, / üht saart mina otsin sääl. / Seda kaua ju otsinud olen / laia lageda mere pääl. // Mõnd saart on määratus meres, /mõnd sadamat vilusat. / Oma saart aga mina ei leia, / oma unistust ilusat.“)?

Aga on temast jäänud ka „Juhis“: „Kellele antud on paista kui päikene, / paistku siis päiksena üle maa! / Kellele kästud on lüüa kui äikene, löögu see valjult ja armuta!“

Suits tuletas veel teistpoolt Läänemerd eestlastele meelde: „Oma silmi ei näe. Teiste silma vaata./ Elu ilmutust näed. Kõik võib ilmsiks saata.“

Kas võis ta 1952. aastal, olles kirjutanud „Jah, tuleb tund, kus unustan ma oma nimegi ja varjugi ei heida seinale“, et teispoole Läänemerd elama sunnitud Gustav Suitsu nimi jääb ulatuma üle Ajamere.

Tänases Eestis tasub küsida: ehk tooks Suitsu veelkordne vägevvaimne taastulek Eesti vananevasse ellu nooruslikku teisenemist?

TIIT MAKSIM

Jaga |