Haridus päästab meid ja maailma

Jüri Ratas,      15. veebruar 2006


Tallinna linnapea Jüri Ratase kõne linna haridusameti ja Vanalinna Hariduskolleegiumi konverentsil "Kooli roll ühiskonnas" 10. veebruaril.

Eile tähistas üks Tallinna kool – Juhkentali Gümnaasium – oma kuuekümnendat aastapäeva. Vaadates tagasi 17. sajandi esimesse poolde, millest alates räägime gümnaasiumihariduse andmisest Tallinnas (seda meenutab tänagi tegutsev Gustav Adolfi Gümnaasium), on kuuskümmend aastat väike aeg. Meil on koolimaju, mis oma ajaloost saavad mõnekümne aasta pärast rääkida neljasajale aastale tagasi vaadates.

Päev enne Juhkentali Gümnaasiumi juubelit panime Tallinnas nurgakivi Audentese kooli uuele hoonele. Ütlesin seal kolme asja.

Esiteks, et uue hoone nurgakivi paikasaamine pole sündmus ainult neile, vaid kogu linnale. Haridus, mille saavad meie lapsed, on meie kõigi asi.
Teiseks, et teadmised, mis uues koolimajas edasi antakse, on osa sellest, mis tagab meie rahva edasikestmise ja järjepidevuse. Iga uus või kordatehtud koolimaja on seega riikliku tähtsusega.
Kolmandaks, niisamuti kui selle uue koolihoone nurgakivi õigest asendist sõltub, kas selle ümber ehitatav koolimaja saab ikka kasutamiskõlblik, on kogu Eestis antaval haridusel oma nurgakivi – ning selle asetusest sõltub, kas meie riigis antav haridus on kasutamiskõlblik.
Mõlemal juhul on vaja tarku arhitekte, kõige targemaid, kes meil on võtta. Sest meil ei ole väikerahvana ruumi eksida. Isegi katsetada pole meil ruumi. Me peame kohe kõik õigesti tegema. Ja sellesse õigesti kootavasse mustrisse peavad mahtuma kõik kolm selle nädala haridussündmust: nurgakivi Audentese kooli juures, Juhkentali Gümnaasiumi juubel ning tänane konverents.
Mida see meile õpetab? Et kolme nappi päeva mahub nii ellu rakenduvaid tulevikuplaane kui ka ajalugu, aga ka tänase päeva eesmärk – avaramapilgulisem tulevikuvaade. See näitab, kui väike võib olla püsivate tagajärgedega sammude astumise aeg Eesti hariduses, kui pisike on selle mustri silm, millesse loodame kududa kõigi tulevaste põlvede, kogu meie rahva tuleviku.
Oma riigi hariduselu kujundades peame arvestama selle õrnusega. Ühepäevane rumalus võib tühistada ka nelisada aastat tarkust.

Nii Eesti elu kui ka maailm muutuvad üha keerulisemaks. Elektrooniline meedia on toonud maailma meile ainult näiliselt lähemale, muutnud ta ainult näiliselt mõistetavamaks ja ühetaolisemaks. Seda kõike tõestavad teravalt viimaste nädalate sündmused Euroopa Liidu ja meie Läänemere-naabrite saatkondade juures Lähis-Idas.
Just siis, kui meile hakkas tunduma, et CNN ja BBC ulatuvad kõikjale ja seletavad kõike, tõestab tegelikkus, kuidas me ei mõista maailma isegi niipalju, et ära hoida mittemõistmisest tulenevaid kaotusi. Neid saab täna mõõta mitte enam ainult närvikulus, hävitatud varas, vaid ka inimeludes.
Kuidas see on seotud haridusega? Aga kõige otsesemalt!
Haridus ja haritus on üldisema kultuuritausta küsimused. Euroopaliku ettekujutuse kohaselt peab haridus meid õpetama mõistma, et ühele küsimusele võib olla mitu õiget vastust, ühele ülesandele erinevaid lahendusi. Hariduse eesmärk on anda teadmisi maailma mitmekesisusest, erinevate kultuuride erinevatest tõekspidamistest.
Tõeline haridus aga sunnib meid tunnistama ja arvestama ka sellega, et meie tõekspidamised ei pruugi olla universaalsed, et on neid, kelle jaoks on olemas ainult üks tõde, üks õige vastus igale küsimusele ja üks ainuõige komplekt tõekspidamisi.
Võib minna veel kaugemale. Ehk on hariduse poolt antavaks võimeks ka julgus vaadata peeglisse ning näha, kuidas eelöeldu kehtib meiegi kohta. Et meilgi on mõnele küsimusel ainult üks ainumõeldav vastus, mõnele ülesandele üks ja ainumõeldav lahendus.
Viimaste nädalate sündmused näitavad valusalt kätte, kuidas haridus – laiemalt, kõik teadmised, mida inimesed elu jooksul omandavad – on vajalik, et säästa maailma rahutuste eest ja inimesi õnnetuste eest, tagada erinevate tõekspidamiste vahel rahu.
Veel vaieldakse selle üle, kumb on harimatum: kas Lääne lehetoimetaja, kes ei oska ette näha, et tema tegevus võib seada hädaohtu tema kaasmaalaste elu laias maailmas, või tänavatele tulnud islamiusulised, kes ei jaga meie ettekujutust ajakirjandusvabadusest, sest see näib neile (olenemata sellest, kas ta ka seda on) avaliku mõnitusena nende sügavamate tõekspidamiste aadressil.
Mina ei püri siin kohtumõistjaks. Aga üks tagantjäreletarkus hakkab juba kooruma: me peaksime olema targemad, teadlikumad maailmast, iseendist, oma tegudest ja nende võimalikest tagajärgedest. See on haridusküsimus.
Mida enam Eesti sulandub üleilmsetesse protsessidesse, seda selgemaks saab, et sellega me mitte ainult ei raja endale teed maailma, vaid ka maailmale teed meie juurde. Ja seda enam peame suutma kooliõpilastele õpetada, kuidas maailmas toimuv mõjutab moraalselt, juriidiliselt või füüsiliselt neid endid.
Kas Taanile vaadates on enam üldse järel mõni argument, miks erinevate usundite õpetamine Eesti koolides on kuidagi vähem kui hädavajalik?

Milline peab olema Eesti hariduse nurgakivi?

Kes olen mina, et sellele vastust pakkuda? Seda teavad minust palju paremini õpetajad, kes on õpilastele palju lähemal. Seda teavad paremini koolijuhid, kes näevad koolide igapäevaseid olmemuresid. Seda teavad paremini kõik haridusringkonnad, kelle ülesandeks on koondada ka maailma kogemus tarkuseks, mida Eesti ja Tallinn saaks kasutada.
Mina võin teid vaid üles kutsuda julgesti mõtteid vahetama.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)