Eesti Vabariik vajab majandus/rahandustaustaga presidenti

Prantsusmaal ei ole tanklates kütust. Prantsusmaal käib parasjagu võitlus töölisrahva ja valitsuse vahel. Asja tuum on midagi sarnast meie töölepingu seaduse muudatustega vahetult majanduskriisi alguses. Suured laevad pööravad aeglasemalt. Prantsusmaa on jõudnud tõdemuseni, et tööturu paindlikkust peaks suurendama.

Lihtsalt see ei lähe. Protestiaktsioonid laienevad.

Blokeeritud naftatöötlemistehaste ja tööseisakute tõttu on häiritud kütuse tarned. Paljud tanklad on suletud, kütust lihtsalt ei ole. Kehtestatud on meie talongiaega meenutavad piirangud. Tankida saab kõige enam 25 euro eest. Keelatud on kanistrid.

Ametiisikud algul kinnitasid, et kütust jätkub ja riigil ei ole mingit põhjust strateegiliste reservide kasutusele võtmiseks. Siis aga teatati juba reservide kasutusele võtmisest. Pariisis levivad kuuldused, et varsti võivad tulla tõrked nt pealinna toidupoodide varustamisel.

Liiga lihtne oleks rääkida sellest, et prantslased võitlevad pikkade lõunapauside ja 35-tunnise töönädala eest.

Kui valitsusel on õigus ja ülereguleerimine pidurdab majanduskasvu, siis küsimus on selles, mida eelistada – suuremat  stabiilsust ja väiksemat kasvu või väiksemat kindlustunnet paremate kasvuväljavaadetega? Varblast peos või tuvi katusel?

Prantsuse presidendil ei ole muidugi lootustki selles vaidluses jääda kõrvaltvaatajaks ja selgitada, et riigipea roll on kitsalt riigi esindamine rahvusvahelisele areenil. Selline privileeg on ainult selge tööjaotusega riikides nagu Eesti, kus riigi majandusasjadega tegeleb valitsus. President – kui ta üldse majandusasjadega tegeleb, siis enda isiklike majandusasjadega, talu arendamisega.

Pensionid

Teiste meie konverentsi* esinejate vanus on 35 pluss, minul ainsana 35 miinus. Seetõttu võtsin endale õiguse rääkida pigem nooremapoolsete Eesti inimeste nimel.

Muidugi. Mitte kõigi. Ma tulen linnaosast, kuhu on koondunud suur hulk Eesti loomeettevõtlusest. Ma ise olen viimased 10 aastat olnud turundus- ja reklaamiäris. Ei kipu teadjameheks kõigi noorte suhtumiste ja hoiakute küsimuses.

Kui rääkida uue põlvkonna ettevõtjatest, siis olen naljaga pooleks öelnud, et suurim oht SKP kasvule pikas perspektiivis on see, et keegi ei taha enam olla rikas. Kõik tahavad mõnusalt ära elada. Raha, jah, aga mitte olla järgmine Annus või Sõõrumaa.  

Paljud noorema põlvkonna ettevõtjad otsivad teadlikult tasakaalupunkti isikliku heaolu, oma kogukonna heaolu ja ökoloogiliselt vastutustundliku ja jätkusuutliku ettevõtluse vahel – ning see kujundab ka nende väärtused ja hoiakud poliitikas. See põlvkond tajub, et riigilt ei ole palju oodata. Sellist riiklikku pensionikindlustust, nagu on täna meie vanavanematel ja vanematele, meile ei jätku.

Hoiatatakse, meie pensionisüsteem kukub kohe kokku. Võib-olla ongi parem, sest praegune süsteem jätab kolmandiku vanuritest otsesse vaesusesse. Ülejäänud 2/3 ei ela just palju paremini.

Aga selle võrra, kuidas ootused riigile on väiksemad, tahetakse muidugi, et riik hoiaks end eemale sellest, mis ei ole riigi asi.

Valimised. EV nagu ENSV

Mis puudutab konkreetselt presidendi valimisi, siis raske on uskuda, et see läheb minu põlvkonnale üldse eriliselt korda. Võimalik, et valimised üldse lähevad üha vähem korda.

Kui nii mõelda, siis järgmistel valimistel esmakordselt valimiskasti juurde astuv 16-17-aastane on üles kasvanud riigis, mida on katkematult juhtinud üks erakond. Kui räägime kogu valijaskonnast vanuses alla 35 eluaasta, siis kogu nende täiskasvanud elu.

Täpselt nagu nende vanemate nooruses.

Kui tõsiselt nõukogude ajal valimisi võeti ja kuivõrd usuti, et nende tulemusel midagi muutub? Kas siis maksab siis nii väga tuure üles võtta nende valimiste pärast? Eriti presidendi valimiste pärast?

Soomele järele

Tuleme majanduse juurde. Arvake ära, kaua läheb Eestil aega, et praeguse kasvutempo juures Soome kinni püüda? 2015. aasta majandustulemuste jätkumisel nii meil kui meie põhjanaabrite juures (majanduskasv meil 1,1%, Soomes 0,4%) läheb 55 aastat, et Eesti SKT ühe elaniku kohta võrdsustuks Soome SKT-ga ühe elaniku kohta.

See on muidugi absurdne prognoos, mis eeldab, et meie elanikkonna arv ei muutu, muud asjaolud ei muutu, aga ikkagi – kas Eesti rahvas on valmis ootama aastani 2070, et elada sama hästi kui Soomes? Järelikult ei tohi meid majanduse praegune kasvutempo rahuldada ja me peame otsima aktiivselt võimalusi selle kiirendamiseks.

Uskuge mind, see on võimalik. Eestil on võimalik teha kasvu olukorras, kus Euroopa on külili ja oigab. Ka Eesti IT sektor kasvas kriisi ajal ja kasvab edasi. Probleem on selles, et Eesti on riik, mis ei usu, et ta võiks olla rikas. Ja presidendi ülesanne on see usk taastada.

Muidugi, lolli valitsusega on kasvu teha keerulisem. Kuid päris paljud Eesti ettevõtted elasid üle isegi Juhan Partsi nii majandusministri kui peaministrina. Kõik on võimalik.

Kui Soome jätkab kidumist, meie aga ületaksime 5-protsendilise kasvu piiri, siis läheb meil ainult üheksa aastat, et Soome kinni püüda. Aastaks 2025 oleks meie elatustasemed võrdsed – peaaegu täpselt praegu valitava presidendi teise ametiaja lõpuks.

OÜ-tamise lõpp

Päris selge on see, et globaliseerumine ja tehnoloogia areng on väga kiiresti muutnud lääneriikide majanduste struktuuri. Märksa kiiremini, kui riikide ja rahvusvaheline maksu- ja tööõigus on jõudnud kaasa tulla ja kohaneda.

Meie käibemaksuseaduse kirjutajad ei oleks osanud uneski näha, et tulevikus saab ettevõtte luua mõnekümne minutiga, siis teha avaldus käibemaksukohuslaseks saamiseks ja juba paari päeva pärast küsida riigilt tagasi sisendkäibemaksu. Ja et seda hakkavad tegema kümned tuhanded inimesed, kelle tehtavate tehingute sisuliseks kontrolliks ei jätku riigil mitte kunagi aega.

Lihtne näide on firmaautod. Seadus ja maksuamet üritavad endiselt eristada erasõite ja ametisõite, aga see on võimatu. Enamik töövahendeid ongi segakasutuses. Ettevõtete arvutitest käiakse Facebookis. Ettevõtte arvel olevatelt telefonidelt helistatakse emale. Kas hakkame seda ka reguleerima? Viime sisse telefonipäevikud ja arvutipäevikud?

Loomemajanduses tegutseb enamik inimesi täna läbi OÜ-de, sest nii on soodsam ja lihtsam.

Eesti suur võimalus teha midagi märgatavat ja huvitavat võiks vabalt olla sellise maksukorralduse ja tööõiguse leiutamine, mis sobiks tänase ja homse majandusega.

Ja mõelge, milline ressurss maksuametnikke meil vabaneks, kui OÜ-tamiseks kaoks vajadus.

Täna on meil 1,3 miljoni Eesti inimese kohta 500 maksukontrolöri. 1,3 miljardi hiinlase kohta täpselt üks EAS-i ekspordinõunik. Pole siis ime, et me ei saa kuidagi oma eksporti käima. Maksuamet teatas hiljuti, et on OÜ-tamist vähendanud 800 000 euro võrra. Mis hinnaga?

Ja ärge tulge mulle rääkima, et presidendil ei ole hoobasid majanduspoliitika mõjutamiseks. Arnold Rüütel väidetavalt ainuisikuliselt viis Eesti maarahva Euroopa Liitu ja seda kõigest ühe ametiajaga.

Suuri asju teevad suured inimesed. Mitte amet. Aastaks 2025 Soomele järgi jõuda on piisavalt ahvatlev eesmärk tegusale presidendile.

Uber on parem kui takso

Kui juba majandusjutuks läks, siis räägime ka jagamismajandusest, mis seaduse kujul jõuab lõpuks ka presidendi lauale. Ma ainult ei tea, kas selle presidendi või juba järgmise. Veendusin Prantsusmaal taas kord, et jagamismajandus toimib.

Uberiga Pariisi kesklinnast lennujaama maksab umbes 45 eurot. Puhas auto, võtab hotelli eest peale, paneb terminali ees maha. Sama raha eest saab ka transfeeri tellida, mis sõidab kulunud minibussiga läbi 5 – 6 hotelli, võtab igalt poolt 1 – 2 inimest peale, kuni lõpuks võtab suuna lennujaama.

Reguleeritud teenus on aeglasem, ebamugavam ja kallim. Maksma peab sularahas ja tagasi ei ole juhil sulle midagi anda. Taksoteenuse puhul räägitakse, et see on reguleeritud ja turvalisem. Lubage naerda.

Uberiga kõikjal maailmas sõites ei ole ma kunagi pidanud mõtlema, kas ma saan hinnaga petta, kas juht sõidab sihtpunkti ringiga. Taksoga sõites on see igal pool teema.

Kui reguleeritud taksoteenus toimiks väga hästi, siis ei peaks MUPO tegema Tallinnas mingeid reide. Aga aastakümneid käivad mingid reidid. Mina ütlen: las tulevad Uber ja teised ja võtavad selle turu ära. Taksojuhid pääsevad ka lõpuks ikkest ja on ise enda aja peremehed.

Ja turvalisus. Kui inimesele on antud juhiluba, siis on juba ka kindlaks tehtud, et ta on omandanud vajalikud oskused nii enda kui oma vanaema kui võhivõõraste turvaliseks toimetamiseks punktist A punkti B. Mida siin veel reguleerida?

Sallivus

Jõuan viimase teemani, mida ma tahan väga vähe puudutada, ja see on sallivus.

Esiteks, kahjuks ei olnud kogu pagulaste teemalise debati juures Eesti riigi juhtide seas ühtegi inimest, kes oleks suutnud säilitada kaine mõistuse ja jääda rahulikuks. Nagu nüüd öeldakse, küllap läks „adrekas lakke“ ja kohe hakati tulistama. See omakorda ajas vastasseisu erakordselt teravaks. Ja terav ta püsib.

Teine selgelt rumal käik oli see, et neelati alla EKRE sööt ja pagulasküsimus seoti kooseluseadusega. Nende asjade vahel ei ole vähimatki seost. Ühel pool sõjapõgenikud Süüriast, teisel pool kes kellega käest kinni käib.

Tagajärg on see, et president Ilves lahkub ja uus president saab päranduseks keerulise ülesande – leida üles selline joon, mida mööda minnes suudetaks ühiskonda taas liita ja pinged maha võtta. See ei ole enam lihtne.

EV vajab majandus- ja rahandustaustaga presidenti

Kõigest ülalöeldust tulenevalt võtan kokku enda nägemuse sellest, millist presidenti Eesti vajab.

Ilvese ja nüüd Marina Kaljuranna puhul tuuakse peamiselt välja nende välispoliitiline kogemus. Arvestades, et riik vajab eeskätt majanduslikku restarti, siis mina otsiks presidenti pigem endiste majandus-, rahandus- ja peaministrite seast. President Ilvesele pidi meelde tuletama, et presidendi vastuvõtule võiks ka ettevõtjaid kutsuda.

Teiseks tuleks eelistada kedagi, kellel on mõistlik, avatud ja tänapäevane suhtumine maailma asjadesse, riigi ja üksikisiku vahekorda jne.

Kolmandaks, kinnitagem sel korral ametisse terve närvikavaga inimene. Maailm on niigi hüsteeriline, veel üks hüsteerik Kadriorus ei sisenda Eesti inimestele kindlustunnet, et kaptenisillal tehakse mõistlikke otsuseid.

*Raimond Kaljulaid esitas eeltoodud mõtted MTÜ Ausad Valimised ja Keskerakonna korraldatud konverentsil „Millist presidenti Eesti vajab?“ 30. mail Rahvarinde muuseumis, kus esinesid Kaur Kender, Yana Toom, Edgar Savisaar ja Jakko Väli.

Jakko Väli ettekanne ilmub 22. juuni Kesknädalas.

NOOREMA PÕLVKONNA ESNDAJA: Raimond Kaljulaid ütleb, et tema on sel konverentsil ainus esineja, kelle vanus on vähem kui 35 aastat. „Seetõttu võtsin endale õiguse rääkida pigem nooremapoolsete Eesti inimeste nimel,“ ütles Kaljulaid, lisades: „Mis puudutab konkreetselt presidendi valimisi, siis raske on uskuda, et see läheb minu põlvkonnale üldse eriliselt korda.“ Foto Indrek Veiserik

Jaga |