Milline imeline põlvkond!

HEIMAR LENK,      07. detsember 2005


Meil kõigil on õnn selle põlvkonnaga ühel ajal elada. Vaimustuda nende inimeste elujaatavusest. Need, kellest ma räägin, on tänased üle kuuekümnesed daamid ja härrad, keda me pensionärideks hüüame. Nad tunduvad tugevad, vitaalsed ja enesekindlad. Vanemad neist mäletavad suurt maailmasõda, on kogenud nelja riigikorda ja maksnud arveid vähemalt viit sorti rahatähtedega. Omaenda riigi rahale üleminekul kaotas enamik neist suure osa kokkuhoitud rubladest ja sai asemele peotäie kroone. Varsti peab kroonidki, millest vene aja lõpus unistasime, ära andma.
Ju on varakapitalistlik omariiklus nad ümbritseva vastu karedaks teinud. Mis need aastad muud kui üks pensionäride pilkamise aeg on olnud. Isegi mitte pensioni, vaid santi elatusraha on nad saanud. Just niipalju, et eluküünal päriselt ei kustuks. Euroopa noorim peaminister Laar soovitas neid 500 krooniga ära toita. Vastutasuks sattus ta vanarahva igavese needuse alla. Omaaegse sotsiaalministri Lauristini mantlilt kiskusid vanadaamid nööbid eest, kui ta Toompea lossiplatsil miitingul oma poliitikat kiitma kukkus. Ministri vanurisõbralik poliitika seisis vaid lihtlabases pensioniea tõstmises.
Et Eestile raudtee alles jäi, peame esmajoones tänama pensionäre. Nemad ei kartnud oma nägu telekaameras näidata ja tulid Riigikogu ette raudteemüügi vastu pahameelt demonstreerima. Ajakirjandus nimetas miitinguid lumpeni kogunemisteks, kuid eaka rahva mõju oli sedavõrd suur, et Narva elektrijaamad jäid ameeriklastele müümata. Õige pea lendas oma toolilt NRGga mehkeldanud majandusminister Pärnoja ja tagantjärele kogu valitsus.
Pensionärid on igal aastal paar korda tänavaile tulnud ja riigilt paremat vanaduspõlve nõudnud. "Eesti riiki valitsetakse nõnda, nagu vanemad inimesed ei kuulukski ühiskonda. Meile heidetakse ette, et vanurid suurendavad asjatult kulutusi ravimitele ja haiglavooditele," kirjutasid 1992. aastal oma läkituses Pensionäride I Suurkogu saadikud valitsusele. Hoopis teine oli selle aasta 30. septembril peetud Pensionäride II Suurkogu pöördumise toon." Riik on pööranud näoga sotsiaalteemade poole. Valitsus on asunud kustutama aastate jooksul pensionide alamaksmise tulemusena tekkinud suurvõlga vanema põlvkonna ees," loeme dokumendist.
Kuigi praegune valitsusliit on Keskerakonna survel asunud ellu viima jõulist pensionipoliitikat, ei tohi eakate põlvkond unustada tänamast ka iseennast. Tänu arvukaile demonstratsioonidele, kõnekoosolekuile ja märgukirjadele oli keskparteil ja selle Riigikogu saadikuil lihtsam mõjutada koalitsioonipartnereid valitsuses. Pensionitõusu nõudele kogus vanarahvas üle 70 000 allkirja. Sellega öeldi kõva sõna. Oli ka viimane aeg, sest eestlaste paari tuhande kroonine elatusraha seisis Euroopa riikide pingereas punase laterna kohal.
"Vanadust austatakse siis, kui see ise end kaitseb, peab kinni oma õigustest ja ei ole kellestki sõltuv," meenutab tänases lehes meditsiinidoktor Jaak Uibu kahe tuhande aasta taguseid tarku sõnu inimese eluõhtu kohta. Ka siis seisid eakad oma õiguste eest. Kirjamees Sophoklesel tuli oma mõtteerksust isegi kohtus tõestada ja selleks luges ta ette lõike pooleliolevast Oidipusest. Kas teos on lapsiku aru toode, küsis ta. Kohtunikud raputasid pead. Meie kaasaegne Evald Okas üllatab kõrges eas vähemalt kord aastas mõne kõmulise näituse või rabavalt kauni blondiiniga aktilõuendil. Vanadus vaid lisab tema loomingule elukogemuse kirkaid värve.
Me võime teema jätkamiseks hulga näiteid tuua ja tõestada, kui mõttetark, aktiivne ja teovõimeline saab inimene olla ka kõrges eas. Kuid paremat näidet kui uue Eesti esimene pensionisaajate põlvkond on raske leida. Solvangud ja alandused üle elanud, vaatab ta täis optimismi homse poole ja ootab euroopaliku elustandardi saabumist.
Olen pensionäride ees sageli esinenud, oleme üheskoos tihti koosolekuid pidanud. Kinnitan, et mitte kunagi pole nendega igav. Minu enda kõrges eas ema suudab tänase elu uperpalle hinnata hoopis kainemalt kui ma ise. Ja tema on see ainuke, kes mõnel mitte just kõige paremal päeval meile õega edasiminekuks jõudu ja meelekindlust suudab anda. Samamoodi nagu laulva revolutsiooni ajal on kuldsesse keskikka jõudnud põlvkond suutnud hoida riigilaeva kurssi usu, lootuse ja armastuse suunas.
Milline imeline põlvkond, kas pole!?

KESKMÕTE:
Uue Eesti esimene pensionisaajate põlvkond ootab euroopaliku elustandardi saabumist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (51)