Elame illusoorses maailmas, kus meid ümbritseb globaalne vale

Juhuslike kildudena ronib Eesti minu magamistuppa, röövides mult tihti unerahu ja söögiisu. Vahel on tekkinud tahtmine kirjutada mõni verine kommentaar järjekordse lauslolluse alla, mille keegi poolkirjaoskamatu „ajakirjanik” („analüütik”, „ekspert”) on kas Delfis või Postimehes või mõnel muul Eesti meediamaastikul kõrguval künkal ilmutanud. Tõsi küll, viimasel ajal on tihenenud tahtmine ka aplodeerida, millest järeldub, et mitte kõik ei ole veel kadunud.

Illusioon on musta kotina silmile kistud

Me elame illusoorses maailmas, kus meid ümbritseb globaalne vale. See vale väljendub kõiges, eelkõige aga selles, kuidas meid on õpetatud suhtuma endasse ja ümbritsevatesse inimestesse. Selles, kuidas meid on õpetatud suhtuma möödanikku ning tänasesse poliitikasse. Selles, kuidas meid on õpetatud suhtuma võimuladvikusse – ärihaidesse, poliitikutesse ning riigijuhtidesse, kuidas meid on õpetatud suhtuma religiooni ning usujuhtidesse. Meile on sünnist saati seletatud, kuidas targad ning tähtsad onud ja tädid öösiti ei maga ning neil pole aega isegi caviar´i ja Veuve Clicquot’dnautida, kuna nad aina otsivad teid, kuidas meie elu paremaks ja õnnelikumaks muuta. Muudkui otsivad ja otsivad, kuid kuidagi ei leia. Ikka neid segatakse – vaenlased segavad, kurat!

Meie ühiskonnakorra nimi on üks, sisu aga hoopis midagi muud. „Demokraatia” on võlusõna. Selle sõna varjus on võimalik teha kõike, mis aga manipulaatoritele pähe tuleb, vastutust oma tegude eest pole aga mingit.

Vastutab kõige eest „rahvas”, kuna kõike tehakse ju „rahva” õnne nimel. See, et „rahvas” millegipärast ei tunne, et tema elu on õnnelikumaks muutunud, on ikka sellesama „rahva” viga, kuna ta ei oska asjade peale globaalselt vaadata. Eestis on näiteks elu kordades parem kui kusagil Mosambiigis või Süürias, kus käib sõda. Ja ka Eestisse oleks Venemaa juba ammu tunginud, kui vaid valitsus poleks teinud tohutuid jõupingutusi, et tuhastada need koletud Karu plaanid, ostes miljonite eurode eest veel paar second-hand-soomukit ning tuues Tallinna külje alla kümmekond Ameerika commandos’t. Nood aga kaitsevad Eestit Venemaa invasiooni eest paljalt vasaku käega... Ja veel loomulikult need soomukid... Vaat selline ilus pilt!

Ja säärane äraspidisus ei toimu ju vaid Eestis. Kusagil mujalgi võidutseb „demokraatia” ja lahvatab konflikt, ning pangad ja sõjatööstus korjavad miljardeid. Mõnes džunglis algab epideemia, ja kohalik valitsus „palub”, et farmaatsiatööstus katsetaks uut mürki, ning korporatsioonid koos pankadega riisuvad kokku miljardeid. Kui kusagil toimub terrorirünnak, võimaldab see „demokraatia eest võitlejatel” tungida järjekordsesse väikeriiki, et hävitada sealne valitsus, panna asemele „omad” poliitikud,kes annavad suurkorporatsioonidele rohelise tule kasutada kohalikke maavarasid.

Loomulikult toimub see kõik „demokraatia nimel ning rahva tungival palvel”. Pangad ja tööstusgigandid saavad järjekordse rasvase jõuluhane, „maailma avalikkus” (loe: meedia) aga kinnitab üksteise võidu, milliste pikkade sammudega toimub „demokraatia võidukäik”.

On olemas terve rida rahva teadvusega manipuleerimise tehnoloogiaid. Neid kasutavad, vahel eneselegi teadmata, koolid ja muud kasvatusasutused, religioossed konfessioonid, ning loomulikult riigikaitsestruktuurid ja meedia.

Eliit

Kui heita kõrvale emotsioonid ja toetuda vaid külmale loogikale, saab selgeks, et kõik meid ümbritsevad süsteemid on loodud vaid ühel eesmärgil – selleks, et kindlustada eliidile külluslik elu ning lõppematu elujõu juurdevool, rahvas aga muuta mäletsevaks karjaks, kelle kohus on vait olla, eliiti teenida ja varustada seda oma elujõuenergiaga. Ja selleks, et ta kõike seda teeks omal vabal tahtel ning rõõmuga, on olemas pisikesed boonused – ilusam ja avaram kamber, kiirem ja suurem ratastega plekk-karp, maitsvam kõhu- ja peatäis.

Poliitikud kuuluvad aga kõik kohaliku „eliidi” hulka. Mastaabid on muidugi erinevad. Üks asi on olla külaeliit, hoopis teine asi on aga jalutada Brüsselis, Europarlamendi koridorides; rääkimata juba koridoridest, kus jalutavad need mehed ja naised, kes reaalselt maailmas toimuvaid globaalseid protsesse juhivad. Meie, lihtsurelikud, võime vaid oletada, kes need tegelased on, milliseid küsimusi nad arutavad ning millised on nende tõelised motiivid. Kõigi nende näod on kaetud maskidega, kuigi viimasel ajal on need maskid hakanud mõranema ja me kuuleme nimesid: Rothschild, Rockefeller, Soros... Lekib info „uue maailmakorra” kohta, info suurkorporatsioonidest, kõike ja kõiki kontrollivatest hüperpankadest.

Loomulikult on ka neid, kes soovivad muuta maailma kasvõi natukenegi paremaks ning teha selles maailmas elavate inimeste elu kergemaks ja õnnelikumaks, kuid eksisteerib teatud piir, mille ületanul pole enam tagasiteed. Pärast sa kas mängid „teatud“ reeglite kohaselt, või lõpeb sinu mäng imekiiresti. Poliitikas hägustuvad niisugused mõisted nagu ausus, südametunnistus, inimlikkus. Neid asendavad ratsionaalsus, pragmaatilisus, kasulikkus – kah ilusad sõnad...

Mõni aeg tagasi palus Jaapani peaminister rahvalt vabandust ning astus tagasi, kuna ei olnud suutnud ÕIGEAEGSELT oma valimislubadust täita. Kujutan ette, kuidas pool Eesti Riigikogust väänles seda uudist kuuldes naerukrampides, teine pool aga ei saanud üldse aru, millest jutt käib.

Eliidi tööriistad ning „Savisaareviha”

Eliit on välja töötanud kaitsemehhanismid: meedia, tavaline politsei ning kaitsepolitsei, kohtusüsteem, haridussüsteem, meditsiinisüsteem.

Meedia ülesanne on panna rahvale pähe teatud ühesuunalised mõtted, määratleda, kes on hea ja kes on paha. Kui Vanas Euroopas ja Ameerikas on mõõdukalt valitsusmeelsed ning mõõdukalt opositsioonilised väljaanded enamasti tasakaalusning tegelevad valitsuse tegevuse mõõduka kritiseerimise ja mõõduka õigustamisega, siis Eestis on asi kuidagi väga ühekülgne. Siin on „õige”, s.t valitsusmeelne ajakirjandus ning on „Kesknädal”. Noh ja esialgu veel ka „Pealinn” ning TTV, mis, juhul kui Keskerakond võimu linnas kaotab, tõenäoliselt lihtsalt likvideeritakse. Ebameeldivuste likvideerimine selliselt on ju kõige ratsionaalsem. Mafioossed struktuurid ja totalitaarsed režiimid on aegade algusest just sedasi, ratsionaalselt, käitunud. Nagu on öelnud mitmed totalitarismiklassikud – „pole inimest, pole probleemi”.

Kui uskuda Eesti „väga ausaid ja kompetentseid” võimupoliitikuid ja peavoolumeediat, on üks maailma totalitaarsemaid riike Venemaa. Paneb imestama see kogus Venemaa ajakirjandusväljaandeid, raadio- ja telejaamu, mis valitsust mitte lihtsalt ei kritiseeri, vaid seda päevast päeva konkreetse sõnnikuga üle valavad. Riik aga isegi tolereerib neid. Paradoks!

Eesti meedia ning selle palgalised kommentaatorid on peaaegu 25 aastat tegelnud ühe inimese kõntsaga ülevalamisega ning tema nime rahva teadvuses sõimusõnaks muutmisega. Eesti rahvas on nakatatud viirusega, mille nimi on „Savisaareviha”.

Liberaalidest võimuladvik kardab Savisaart kui Vanapagan välku. On ju too suutnud luua reaalse jõu – Keskerakonna, kes „normaalsetel inimestel” pidevalt jalus tolgendab ning segab neil rahulikult omi asju ajada. Savisaare hävitamiseks on süsteem pannud tööle kõik mehhanismid: lobby, meediapressing, Kapo koos prokuratuuri ja kohtuga, kes seda meest juba üle aasta „marineerivad“, üritades talle midagigi inkrimineerida.

 Võimul polegi vaja Savisaare kohtucase’i kiirelt lõpetada ja „kurikael“ lõpuks ometi pikkadeks aastateks vangimajja sokutada. Ei! Tegelikult ju mingit alust teda vangi panna pole. Vaja on vaid, et meedia kogu see aeg, kui justkui mingi uurimine toimub, teda kurjategijaks, korruptandiks, putinistiks ja rahvavaenlaseks nimetaks; tehes seda tuima järjekindlusega, märkamata vastaspoole argumenteeritud vastuväiteid. Süsteem kasutab eriti musta töö jaoks palgalisi provokaatoreid, kes oma kommentaaridega igale viimasele kui Tamm-Tagametsa Mardile ja Marile ääretult lihtsalt selgeks teevad, et Savisaar on pätt ja kaabakas ning et teda on kõik need aastad asja eest vihatud.

Erinevalt klakööridest levitab press vihaviirust äärmiselt rafineeritud meetoditega. Juhtusin hiljuti Delfis lugema Savisaare artiklit, kus ta temale omasel rahulikul moel tõi välja kõik nn süüdistused, mida talle selle aasta jooksul justkui inkrimineerida onpüütud. Rääkis ta kõigist neist süüdistustest faktidele ja loogikale toetudes. Delfi trükkis artikli ära. Ma ei tea, kui palju nad originaali muutsid ja kas nad seda üldse muutsid, kuid pealkirja ja sisukokkuvõtte teeb toimetus, ning selle olid nad tõepoolest hästi teinud. Kõigile – nii Mardile ja Marile kui ka minule – sai kohemaid selgeks, et vana Savipäts valetab jälle nii kui suu suitseb ning räägib musta valgeks. Erinevalt minust Mart ja Mari ning suur osa Eesti inimestest artiklit ennast lugema ei vaevu – neil ju niigi kõik selge: Savisaar nagu oli kaabakas, kes istub Hundisilmal ning haub plaane, kuidas Eestit enesele kasulikumalt Venemaale maha parseldada, selliseks on ta ka jäänud.

Peab delfikate ees mütsi maha võtma – äärmiselt kvaliteetne töö! Neile ei või kohe midagi ette heita: esiteks, keegi ei saa öelda, et Savisaarele sõna ei anta ja teda kuidagi diskrimineeritakse; teiseks, Delfit ei saa ka informatsiooni äraspidiselt esitamises süüdistada – kõik oli ju sisuliselt õige; sõnade mõtte üle võib aga lõputult vaielda. Ning lõpuks oli lugejale diskreetselt märku antud, et seda artiklit ei ole vajagi lugeda – niikuinii mitte midagi tõsist ja sisuliselt uut te sealt ei leia. Minul ja enamikul inimestest, kes elavad väljaspool Eestit, tekib tunne, et Savisaar on tõesti Superman, Ämblikmees ja Kapten Ameerika ühes isikus, kui teda sedasi peedistatakse.

Kapo aastaraamat ning solidarité

Tahaks veel mõne sõna öelda ühe Eesti ainulaadse know-how kohta. Aastakümneid on otsitud Eesti NOKIA-t. Küll on selleks pakutud Skype’i, küll Laulupidu, kuid minu meelest on selleks Kapo Aastaraamat. Sellise asja peale ei ole vist küll keegi veel tulnud – kirjutada rahvale, meediale ja ettevõtjatele ette, kes on kes. Kes on ebademokraatlike ja totalitaarsete ehk putinlike vaadetega, Eestile ebalojaalne, ebausaldusväärne, ühesõnaga – vaenlane. Sellistega Kapo „ei soovita” tegemist teha. Soovitab hoopis kui pidalitõbistest eemale hoida ja mitte mingil juhul terekätt anda – vastasel juhul on oht samuti haigeks jääda ning Kapo Aastaraamatusse sattuda.

Eestis kui avatud ühiskonnas räägitakse kõigest avalikult, rahva eest varjamata, mitte kui mingis totalitaarses ühiskonnas, kus asjad toimuvad suletud kabinetiuste taga.

Riigivastases kuriteos süüdi olev inimene pannakse tavaliselt vangi, ja asi ants. Süüdistusega võib nõustuda või mitte, see on juba teine asi. Kuid „demokraatlikus” Eestis ütleb Kapo, et vangi me teda panna ei saa, kuna ta pole nagu kuritegu sooritanud, kuid „OLEME KINDLAD, et ta plaanib midagi riigivastast, ja üldse ei armasta meie valitsust”, ning see määratlebki inimese või organisatsiooni staatuse ja saatuse. Ja rahvas on siis kas vait või nõustub aktiivselt selle „riigi seisukohaga”, sest kes tahaks sattuda tõrjutu rolli.

Kui Prantsusmaal rääkida sellest „Eesti imest“, ei usu seda mitte keegi. Prantslasel jookseb kõvaketas kokku ning ta hakkab ebaadekvaatselt käituma, kui kuuleb sellisest üllitisest. Vana Euroopa, aga eelkõige prantslaste jaoks on inimese enesemääramise õigus püha. Nende jaoks ei ole sõnad Liberté, Egalité, Fraternité (Vabadus, Võrdsus, Vendlus) tühi kõlin, mis midagi ei tähenda. Need sõnad on raiutud igas kui pisemaski alevikus kivisse, kaunistades vallahoonet. Neid sõnu on prantslased juba rohkem kui kakssada aastat pühaks pidanud, ja seda igal tasandil – alates lihtrahvast ning lõpetadespoliitikutega. Nende sõnadega huulil läksid lahingusse nii Napoleoni väed kui ka vastupanuliikumise võitlejad Teise Maailmasõja päevil.

Eestlaste jaoks on need sõnad aga mitte lihtsalt tühi kõlin, vaid lausa sõimusõnad. Tuletavad need ju meelde Nõukogude Liitu, mida kõik meie vabadusaastad on isegi rohkem demoniseeritud kui Savisaart.

Prantslased, olgu nad siis põlisprantslased või emigrandid Alžeeriast, Marokost, Kongost, Hiinast, Portugalist, Hispaaniast või Eestist, isegi vihatud Venemaalt, teavad, mida tähendab see sõna – solidarité.

Võimalik, et kellelgi on mingi teistsugune kogemus, kuid mina näen enese ümber just sellist solidaarsust.

Aktsioon „Ie suis Charlie” oli selle ilmekas näide. Loomulikult oli too, sisult kõntsane ajakiri, oma õnnetuses ise süüdi, ja praktiliselt mitte keegi teda tõsiselt ei võtnud ja ei võta ka praegu. „Charlie Hebdo” on tänaseks õnnelikult unustusehõlma vajunud, nagu ta oli poolletargias ka enne 2015. aasta jaanuari, kuid see aktsioon ärgitas rahvast taaskord üksteisel käest kinni võtma ning tundma solidaarsust. Mitte korraldama moslemitele nõiajahti, nagu oli plaaninud süsteem, vaid nendega ühinema.

See magus sõna – Vabadus

Kui ma olin laps, siis maakohtades oli kombeks ka võõrastele inimestele tere öelda. Isegi täna võivat sellist asja kusagil metsakülas kohata. Prantslaste jaoks on see aga norm. Suurtes linnadeski naeratatakse üksteisele ning sulle soovivad head päeva täiesti võõrad inimesed. Usun, et ka Pariisi armastatakse mitte niivõrd tema kirikute, ilusate majade ja roostes Eiffeli torni pärast, kui just seepärast, et see on kõige stressivabam metropol maailmas. Ei usu, et asi on vaid prantslaste veini- ja šokolaadiarmastuses, või selles, et nad on lihtsalt niivõrd head inimesed. Ei, nad on oma enamuses küllalt vastiku iseloomuga üsna räpased tegelased, kuid nende jaoks on esmatähtis isikuvabadus. Nad austavad ja armastavad eelkõige iseennast, ning järelikult ka inimesi, kes neid ümbritsevad. Ja peaasi, nad näevad igas inimeses eelkõige sõpra ja seltsimeest, mitte aga vaenlast. Selle ühiskonna jaoks on iseenesestmõistetav, et igal inimesel on katus peakohal, puhas pesu seljas ning kõht täis.

Üks minu tuttav hulgus ütles kord, et kui ta üle piiri Prantsusmaa pinnale astub, vabaneb tema hing igasugusest ärevusest – ta teab, et mitte midagi halba temaga juhtuda ei saa. Ma olen temaga selles absoluutselt ühel meelel. Siin ei lubata isegi tühjaltseisva maja hõivanud hulguseid oktoobrist kuni märtsi lõpuni tänavale tõsta – liiga külm on ja nad võivad haigestuda. Politsei käib aeg-ajalt kontrollimas, kas uutel asukatel ikka kõik korras on ja kas neil jagub piisavalt riideid ning söögipoolist. Siin suhtutakse ka eluheidikusse kui Inimesse, kes on millegipärast keerulisse olukorda sattunud, ning ollakse valmis teda siiralt aitama, mitte aga ei targutata, et kõik need, kes saavad miinimumpalka, on oma olukorras ise süüdi, et nad ei ole piisavalt targad ja andekad ning lojaalsed süsteemiorjad, ja seepärast on ühiskonnale vaid koormaks.

Kõigest hoolimata tahaks loota, et kord ka Eestis muutub inimeste suhtumine eelkõige iseendasse. Vabanetakse vanadest ohvriksoleku tavadest ja lõpetatakse oma hädades süüdi oleva välisvaenlase otsimine – olgu selleks vaenlaseks siis Savisaar omapundiga, venelased koos Putiniga, moslemitest sõjapõgenikud või keegi muu, kelle süsteem parajasti välja pakub. Kuni inimene tegeleb vaenlase otsimisega, on ta oma muredega üksi ning seepärast kergesti haavatav ja manipuleeritav.

Loodan väga, et ka Eestis hakkavad inimesed oma lähedases eelkõige ISEENNAST nägema, sest oleme ju kõik Inimesed ja meil kõigil on ühesugune õigus ning ka vastutus oma planeedi saatuses kaasa rääkida. Ja seda hoolimata nahavärvist, rahvusest, usutunnistusest ja erakondlikust kuuluvusest.

 IVARI VEE,

Kesknädala ajakirjanik aastail 2008–2011

[fotoallkiri]   VAATAB ELU LAIEMALT: Endine Kesknädala ajakirjanik Ivari Vee elab juba viis ja pool aastat Eestist eemal. Ometi läheb Eestis toimuv talle endistviisi oluliselt korda. Vahepealse aja jooksul kogunenud mõtted ilmuvad seetõttu tänases Kesknädalas.

Jaga |