Tshetsheenia hunt Dzhohhar

VALTER TOOTS,      13. juuni 2007


7. osa

Üks, tänapäevase jänkiliku kõnepruugi järgi, kuumi jututeemasid oli meil iseseisvus. Minu jaoks oli see igapäevane ainevald. Toimetuses ju käis neil aegadel protestimeelseid ja perestroika-uutmise Eesti variandi vastustajaid arvatavasti enam kui partei linnakomitees.

Mu vestluskaaslane kindral Dudajev ei protestinud ja me arutlesime sellel teemal. Jutustasin talle, et ajaloos on olnud selline episood, kus Eestil oli võimalus saada iseseisvaks. Rääkisin sellest, kuidas Jaan Anvelt, esimene tööliste ja talupoegade peaminister, kohtus Smolnõis Leniniga pärast Jääretke, kui Eestimaa Töörahva Kommuuni eksvalitsus Petrogradi jõudis. Lenin oli küsinud Anveldilt, et kas eestlased ei taha saada iseseisvaiks nagu soomlased. Anvelt vastanud eitavalt, põhjendades, et Eesti, nii väike riik nagu ta on, ei suuda olla iseseisev. Ta väitnud, et eesti rahvas pole olnud vaba ega lastagi tal olla iseseisev.

Eesti edasist käekäiku käsitledes jutustasin Dudajevile kõike kuni vapsideni ja seejärel Saksamaa sõiduvette sattumiseni, mis omakorda tõi kaasa Nõukogude baasid ja kõik ülejäänu.
Tshetsheenia iseseisvusest Dudajev ei rääkinud. Mõtteavaldused sel teemal olid rohkem minu algatus. Kõigepealt alustasin geopoliitilisest seisukohast. Tõmbasin paralleele Eesti ja Tshetsheenia vahel. Märkisin meie vabariigile eriti soodsat naabrust välisriikidega, rääkisin meile ja naabritele avanevatest võimalustest teravate situatsioonide puhul, kasvõi komplikatsioonide puhul toiduainetega.

Mainisin sedagi, et ta peaks mäletama Liidu konstitutsiooni üht põhinõuet liitriigist lahkulöömise puhul – välispiiri olemasolu. Toonitasin, et Tshetsheenial on vaid üks ühendustee välismaailmaga – õhutee, see teedest kõige kallim, ja seegi teiste riikide õhuruumi kaudu. Dudajev ei vaielnud vastu. Tuletasin talle meelde, et tema rahval pole kunagi olnud omariiklust, vastav kogemuski puudub. Eestil, lisaks juba olnud omariiklusele, on selle taastamise pretsedent, millist on kogu aeg toetatud väljastpoolt ja see on säilinud nagu tuli tuha all.

Loomulikult tulime nende teemade juurde tagasi korduvalt. Ka siis, kui olin jäänud Jaan Anveldi valiku juurde, meie kontaktid ja tõsised jututeemad jätkusid.

Mulle aga tundus, et Dzhohhar ei võtnud omaks reaalsusi, kõige algelisemaid lähtepunte. Instinktiivselt tajusin, et midagi või miski, justkui magnetväli ei lasknud neid mõisteid tal teadvusse. Kas tingis seda tema rahvusele osakssaanud traagika või oli selleks mägirahva uljas kihk, võitlusvaim, mis arvatavasti oli tal ka edu aluseks teenistusredelil? Olen sellele mõelnud mõnigi kord, kui on olnud traagilisi sündmusi mu tuttava kodumaal. Olen täiesti nõus G. Sorose poolt arutletud reaalsuse puuduliku mõistmise probleemiga, millise ta on üldsuse ette toonud oma viimases raamatus "Ekslikkuse ajastu" (vt. „Mõtlemine ja reaalsus" lk. 29–42 ). Oletagem, et see oli ajaloo alahindamine. Aga tulevik?! Seda ei saa ju ehitada juhusele. Kui õnnestubki saavutada esimene etapp, siis kuidas edasi minna? Groznõi naftamaardla ammendati varsti pärast sõda. Kust saab rahvas oma leiva? Kellele müüb ta oma puuvilja ja konjaki? Kas naabritele aseritele või grusiinidele, kes ise turgu otsivad?

Tegelikult Dudajevil enne kodumaale puhkusele minekut ei olnudki reaalseid kavatsusi Eesti eeskuju järgida. Ta polnud veel ärganud. Ta oli kõrvaline nii siin kui ka kodumaal. Kõik käivitus puhkuse ajal Groznõis. Suur au, mis talle kodumaal osaks sai, vabastas seni vaoshoitud eneseuhkuse. Rahva lõunamaiselt furoorikast ülistusest tiivustatuna oli ta oma kodumaal juba mitte kindralmajor , vaid vähemalt kindralleitnant.

Ent isegi hiljem ei tajunud ma temas vettehüppaja uljust. Kuidagi naerunäol teatas ta meile abikaasaga, et ta on valitud kodumaal ülemnõukogu juhatajaks. Ta kinnitas, et tema seda ei olevat soovinud, aga vanematekogu olevat tungivalt kutsunud...

Hiljem jäid meie kohtumised episoodilisteks. Oma ringkondades kuulsin halbu hinnanguid Dudajevi pihta. Sain aru, et selle põhjuseks on tema passiivsus kohaliku venekeelse kogukonna suhtes. Mulle oli ka teada tema asetäitjate negatiivne suhtumine oma ülemasse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)