Kõvem kui parteiprogramm

11. mai 2005


5. mail esitleti Eesti Raadio kohvikus Enn Anupõllu raamatut "Vana telemasti varjus. Lugusid raadio ja teletegijatest 1960–2005".
Eessõna on kirjutanud Juhan Peegel, kelle sõnul on raamat omaette väärtuseks. Autor ei pretendeeri oma raamatuga ringhäälingu ajaloo käsitlusele ega programmianalüüsile, vaid pigem täiendab seda. Raamatus on värvikalt käsitletud huvitavaid episoode Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio elust, mille võtmeisikuks oli raamatu autor pikki aastaid, tolle ajastu kaksikmoraali, samuti Anupõllu Soome-aastaid.
Raamatust jagub äratundmisrõõmu paljudele tollastele raadio- ja televisioonitegijatele, keda autor meenutab suure hingesoojusega, ning omaaegsetele „aparatshikutele" – parteiametnikele, kelle meelevallas üritasid ajakirjanikud siiski iseendaks jääda. Ajakirjanike portreed on lühikesed, heas sõnastuses ja tabavad.
Enn Anupõld on Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse liige ja Eesti-Soome Seltsi esimees. Raamatu väljaandja on Maalehe Raamat.


Kilde raamatust
Enn Anupõllu, omaaegse Eesti NSV Tele- ja Raadiokomitee esimehe asetäitja, televisioonijuhi ja Helsingis paiknenud Nõukogude televisiooni ja raadio Põhjamaade korrespondendi raamatust leiab kümneid nimesid ja põnevaid seiku 45 aasta jooksul. "Kaubaprooviks" paar kildu, mis on seotud ka Kesknädala praeguste tegijatega.

"Pekka Silvola, Kekkoneni lähedane mees, endine Kekkoneni parteisekretär ning Yleisradio programmidirektor, mõnus jutu- ja naljamees, ütles mulle kord saunalaval: "Ajakirjanikul peab olema plekist magu ja rauast pea, nagu poliitikulgi." Ehk polegi juhus, et Riigikogusse on vana Raadiomaja kõigist toimetustest enim andnud omaaegne RAMETO (Valdo Pandi leiutatud lühend raadio meelelahutussaadete toimetus) – Toivo Tootsen, Priit Aimla ja Ralf R. Parve. Kui saatejuhid kaasa arvata, siis koguni kaheksa. Ja arvukalt teletähti.
See on maailmas loomulik. Massiteabevahendid – raadio ja uuemal ajal eriti televisioon – on parim trampliin poliitikasse minekuks ning seal püsimiseks. Seesama "mind tuntakse" on kõvem kaart kui parteiprogramm, sihid ning valimiseelsed lubadused. Neid ei teata või unustatakse, aga nägu ja hääl on meeles."

"Siinkohal /…/ lugu praegusest poliitikust Heimar Lengist. Ta oli aastaid Eesti Televisiooni korrespondent Moskvas, operaator oli Vladimir Bogatkin. See oli haruldase läbilöögivõimega paar, nad läksid kas või läbi halli kivi. Ükski naissoo esindaja, vanusest hoolimata, ei suutnud Heimarile vastu panna. Kui Galina Ulanova sai 75aastaseks, tahtis temalt intervjuud 170 ajakirjanikku. Kõigile öeldi ära, ka Lengile. Tema aga uuris välja, millal legendaarne priimabaleriin Suure Teatri külguksest repetiitoriks käis. Kahekümne seitsme kraadise külmaga oli ukse juures kaamera valmis, Lengil mikrofon käes. Ulanova väljus ja suundus auto poole. Seal Lenk ta peataski ja sai lühikese intervjuu."
Kn

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)