Nädala juubilar DANIEL ELLSBERG 85

 Daniel Ellsberg sündis 7. aprillil 1931 Chicagos, kuigi üles kasvas Detroitis. Tema vanemad olid Saksamaalt USA-sse emigreerunud juudid, kes Ameerikas ristiusku pöördusid. Ema soovis, et pojast saaks pianist, ent Daniel jättis klaverimängu 15-aastaselt sinnapaika, kui tema vanemad autoõnnetuses surma said. Hiljem astus ta Harvardi ülikooli ja omandas doktorikraadi majandusteaduses, olles Ellsbergi paradoksi autor.

 1964. aastal asus Ellsberg tööle Pentagonis, USA kaitseministri Robert McNamara alluvuses. 1967. aastal alustas ta tööd täiesti salajase analüüsi kallal, mis valmis 1968. aastaks ja sai hiljem tuntuks „Pentagoni paberite“ nimetuse all.

Mida tõestasid „Pentagoni paberid“?

Nn. Pentagoni paberid olid salajane analüüs USA–Vietnami poliit-militaarsetest suhetest aastatel 1945–1967. Avalikkuse ette tuli nimetatud dokumendikogu aastal 1971, olles New York Times’i esiküljelooks. „Pentagoni paberid“ näitasid ilmekalt, kuidas president Lyndon Johnsoni valitsus oli järjekindlalt valetanud mitte ainult avalikkusele, vaid ka USA Kongressile. Mainitud dokumendid paljastavad, kuidas USA valitsus oli pidevalt provotseerinud kommunistlikku Põhja-Vietnami ründama USA loodud Lõuna-Vietnami. Peavoolumeedias polnud eelnevast varem sõnakestki.

 USA alustas Vietnami õõnestamisega juba 1950. aastal, kui seal tegutses veel Prantsuse koloniaalvõim, keda ameeriklased igatipidi toetasid. USA eesmärgiks polnud mitte oma sõbra – Lõuna-Vietnami – aitamine, vaid Puna-Hiina mõjuvõimu piiramine ja nõrgestamine. Lõuna-Vietnam on üksnes vahend, mutrike suuremas skeemis. USA aitas Lõuna-Vietnami presidendiks talle lojaalse Ngo Dinh Diemi, kellel ta lasi üheksa aastat valitseda. Seejärel leidsid ameeriklased, et vaja oleks uut presidenti. Organiseeriti riigipööre ja president Diem lasti maha.

„Pentagoni paberitest“ Watergate’i skandaalini

„Pentagoni paberite“ leke oli piinlik nii Kennedy kui ka Johnsoni valitsuses töötanud inimestele. Algul paistis vabariiklasest president Nixonile, et teda see skandaal ei puuduta. Kahjurõõmsalt otsustas ta, et vaja oleks veel häbiväärseid paljastusi tema demokraatidest eelkäijate kohta. Nii moodustatigi rühm nn torumehi, kes pidid lekked sulgema, sest avalikkuses oli Nixon pahane, et salajased dokumendid selliselt lekivad. Tegelikkuses pidid „torumehed“ demokraate puudutavaid lekkeid juurde tekitama. Asi päädis sellega, et „torumehed“ murdsid sisse demokraatide Watergate’i kompleksi, ja jäid vahele. Nende tegevus tuli päevavalgele just Ellsbergi kohtuprotsessi ajal, kus talle taheti määrata 115 aastat vanglakaristust lekitamise eest. Kuna aga USA valitsus oli teinud omalt poolt niivõrd palju vigu, rikkunud seadust erineval moel ja lekke sisugi paljastas riigipoolseid kuritegusid, mõisteti Ellsberg õigeks.

USA tavatseb riikide ründamiseks ettekäändeid fabritseerida

Tänaseks on saanud kindlaks tõsiasi, et USA läks Iraaki sisse väljamõeldud ettekäänetel. Saddam Husseinil pidid olema massihävitusrelvad, mida tal aga polnud. Ellsbergi lekitatud dokumendid kõnelesid sellesarnasest juhtumist seoses Vietnami sõja algusega. Niisiis, võime täna öelda, et kui USA plaanib mõnda riiki rünnata ja toob selleks mõne ettekäände, siis suure tõenäosusega on see fabritseeritud või lihtsalt välja mõeldud. Meenub siinkohal praeguse USA presidendi Barack Obama plaan Süüriat rünnata ja Läänele vaenulik Süüria president Bashar al-Assad maha võtta. Ettekäändeks oli keemiarelvarünnak, mille oli korda saatnud tollal tundmatu Islamiriik või siis hoopis äkki al-Qaeda, s.t põhimõtteliselt üks- ja seesama rühmitus, mis on kord USA sõber ja siis jälle vaenlane.

 Ameerika Ühendriikide valitsusel on kombeks teda mitte toetavate valitsuste vastaseid vabadusvõitlejaiks tituleerida, ameerikameelsete režiimide vastu võitlejaid aga terroristideks sildistada. USA-d pooldavaid „vabadusvõitlejaid“ Washington mõistagi rahastab, toetab varustuse ja väljaõppega, aitab mõne neist isegi peaministriks, presidendiks ja mida kõike veel. Eks tänane Eesti presidentki saadeti meile ju ekspresspostiga otse USA-st.

 Ülalmainitud stsenaarium kordub pidevalt. Viimastel aastatel on see aset leidnud ja leidmas Süürias, aga ka Liibüas. Varem on seda ette tulnud tihti just Ladina-Ameerikas, eelpoolmainitud Vietnamis ja paljudes teistes maailma paikades. Meedia ülesanne on lakkamatult demoniseerida USA vastaseid, kuna avalikkuse arvamust on vaja kujundada, sest rahva ajud vajavad pidevalt „isemõtlemisest“ puhastamist.

Mis on Snowdeni ja Ellsbergi vahe?

Vahe on eelkõige selles, et Ellsbergi lekitatud nn Pentagoni paberid tõestasid, et USA valitsus oli Vietnami sõjas käitunud kuritegelikult. Snowden lekitas oma dokumendid, kuna tema isiklike tõekspidamiste kohaselt oli USA valitsus jälitustegevusega liiga kaugele läinud. Samas pole lõplikult selge, mil määral, kui üldse, USA valitsus sellega seadust rikkus.

 Detailidesse laskumata – Ellsbergi üritati enne eelmainitud kohtuprotsessi vaimuhaigeks tembeldada, narkomaaniks lavastada ja haiglasse peksta. Ükski neist kurjadest plaanidest ei läinud korda. Ajalugugi on Ellsbergi õigeks mõistnud, tema poolele asunud ja temast kangelase teinud. 2003. aastal vändati Ellsbergist tõsieluline mängufilm „Pentagoni paberid“ ja kuus aastat hiljem ka dokumentaalfilm „Ameerika kõige ohtlikum mees: Daniel Ellsberg ja Pentagoni paberid“.

Samal ajal kui Ellsberg mööda maailma ringi sõidab, loenguid peab ja tunnustust pälvib, peab Snowden Venemaal kükitama. Elu näitab, millise koha ajaloos tema endale saab.

 PRIIT KUTSER

Jaga |