Kõverike palgejoontega demokraatia

Meie presidendil pole võimu, kuid ta võiks hoolitseda vähemalt selle eest, et Eesti poliitilises elus ei toimuks igasuguseid „ärapanemisi".

Kas meil ikka õigesti mõistetakse sõnavabadust? Kuidas seletada seda, et mõnel tuntud inimesel pole võimalik astuda sammugi, et teda ei jälitataks -- kohe on keegi kõrval ja kajastab kõike meedias. Stagnaajal kutsuti seda nuhkimiseks. Nüüd käiakse isegi akna taga pildistamas ja sekkutakse inimeste eraellu. Peaeesmärgiks on ikka keskerakondlaste alandamine rahva silmis.

Küll otsitakse võimalusi leiutada Tallinna linnavalitsuse töötajatele „kuritegusid", selle asemel, et toetada neid nende töös. Keskerakonnale annetatud raha nimetatakse pistiseks; teistele erakondadele pistetu millegipärast seda ei ole.

Tundub, et keskerakondlased loodavad inimeste mõistvusele ega taha laskuda laimajate tasemele. Kahjuks on osa inimesi kergesti mõjutatavad ja usuvad laimajaid. Ja ega keskerakondlaste arvamus alati ajakirjandusse eriti jõuagi. Pealegi võib arvata, et nii mõnigi keskerakondlane eelistab vaikida, sest muidu saadetaks talle kaela kapo või mõjutataks muul viisil. Üks mõjutusvahendeid on hirmutamine.

Kui tuntud keskerakondlane suhtleb vene intelligentsiga või kaitseb meie riigi vene emakeelega elanike seaduslikke õigusi, tembeldatakse ta kohe Moskva agendiks, vahel lausa stalinistiks. See on kurbkoomiline ja näitab laimajate madalat arengutaset.

Mina äsjast TV3 filmisaadet Edgar Savisaarest ei vaadanud (filmi olin varem näinud), kuna saatejuht oli Mihkel Raud, kes on oma saadetes öelnud Savisaare kohta äärmuslikke labasusi. Aga jälle - viisakad ja tagasihoidlikud keskerakondlased ei ole kaevanud teda kohtusse, kuigi seda oleks ilmtingimata vaja teha, kui saatejuhil häbematust üle mõistuse. Aga TV3 toimetus pidas vajalikuks, et seda saadet juhiks Mihkel Raud ja ei keegi teine. Kas sõnavabadusest ikka saadakse õigesti aru?

Alatud võtted tulevad kasutusele, kui Eestis kedagi tahetakse poliitikast kõrvaldada. Väga oskusliku ja järjekindla „tööga" aeti põhja Rahvaliitu, muidugi kartusest, et ta oleks võinud ühineda Keskerakonnaga.

Vahendeid valimata lavastati kunagi „kadriorgia", et rahvas ei valiks Arnold Rüütlit tagasi presidendiks. Nagu hiljem selgus, mingit „orgiat" polnudki - lihtsalt üks noormees pildistas mõne loodud n-ö vastavat situatsiooni. Selline materjal sokutati ajakirjandusele, kes „avalikustamisel" tugines kontrollimata infole. Meedia aga ei suvatsenud vabadust paluda ega sellest enam kirjutada - asi mätsiti kinni. Tõde jäigi avalikuks tegemata.

Kunagi lausa ähvardati üht keskerakondlasest muusikut telefoni teel nii, et ta pidi erakonnast lahkuma. See on juba lausa psühhoterror.

Seda kõike pannakse toime sõnavabaduse maski all. Minu meelest on sõnavabadus hoopis midagi muud - tagakiusamine, hirmutamine, alandamine, solvamine selle alla ei kuulu.

Arvan, et kui ära hoida kõik see, mis on suunatud inimeste vastu, ja rakendada tõelise demokraatia võimalusi rahva heaolu parandamiseks, poleks Eesti halbade näitajate poolest esimeste hulgas ja heade poolest üks viiest viimasest.

Mustamäelasest lugeja, Tallinn

(Kirjutaja nimi toimetusel teada.)

Jaga |