Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Estonia nõuab komisjonilt ausust ja julgust

EVELYN SEPP,      13. detsember 2006


Ilmselt ei üllata kedagi see, miks Estonia komisjoni raportit ikkagi veel ei ole. Peamisi põhjusi on kaks: esiteks – komisjoni tööaeg oli planeeritud ebaadekvaatselt; teiseks – järelduste, hinnangute ja ettepanekute osas polegi võimalik kokku leppida.

Olen üks kahest, kes esitas ametliku kokkuvõtte, mida peaks raport kajastama, ning millised ettepanekud on Eesti parlamendil aeg valitsusele teha. Ma sõna otseses mõttes mitte sellepärast ei võidelnud pool aastat Riigikogus, et loodaks komisjon, mis pakub head palka ja sooja kohta telekaamerate ees poseerimiseks. Minul oli vaja tõde. Ma tahtsin komisjoni, kellel oleks julgust teha lõpuks aus kokkuvõte ja esitada ettepanekud edasise tegutsemise kohta. Täna pole ma selles enam kindel, et kolleegidel olid samad eesmärgid.

Ametnike nimed

Lühidalt ettepanekutest, milleks minu hinnangul on aeg küps. Esiteks, Rootsilt tuleb välja nõuda nendega "ametlikku koostööd" teinud Eesti ametiisikute nimed ning vähemalt 1994. aasta 14. ja 20. septembril Rootsi veetud sõjatehnika nimekiri ning otstarve.

Kommentaariks niipalju, et kuigi Rootsi sõjaväeluure juht kinnitas suvel, et "koostöö oli ametlik, toimus Eesti poole palvel, seda korraldas sisejulgeolekut koordineeriv ametnik ning et Eesti poolele saadeti memo veoste sisu kohta", pole meil õnnestunud tuvastada seda konkreetset isikut ega ka kõnealust memot.

Nii ei jää üle muud, kui pöörduda sõbraliku naabri poole, et hallilt laigult pisut tolmu pühkida.
Siin ei tohiks ju midagi hullu olla!?

Hauarahu muutmine ja uus uurimiskomisjon

Teiseks, Rootsi Kuningriigile ja Soome Vabariigile tuleb teha ettepanek üle vaadata nn hauarahulepe ning moodustada uute uurimistoimingute tegemiseks uus rahvusvaheline uurimiskomisjon. Selle ülesande täitmiseks peaks saama uute asjaolude valguses kontrollida rahvusvahelise komisjoni lõppraporti järeldusi ning koguda vrakilt uusi asitõendeid.
Tänaseks päevaks ei usu vana lõppraporti vastavust tegelikkusele enam mitte ükski terve mõistusega inimene. Järelikult on midagi valesti. Kas raportiga, selle koostanud komisjoni tööga või veel millegi kolmandaga? Me ei tohiks aga hetkekski unustada, et selles õnnestuses hukkus vähemalt 852 inimest.

Laevaperelaste otsing

Kolmandaks tuleks lugeda ebarahuldavaks Eesti ametivõimude senine tegevus Estonialt pääsenud ning hiljem „kadunuks" jäänud Eesti kodanike saatuse väljaselgitamisel. Sellest tulenevalt peab Eesti riik hakkama tegelema nimetatud inimeste otsimisega ning nendele kaitse tagamisega.
Lihtsalt retooriline küsimus, teades tänaseks mitmeid asjaolusid: kas meil on põhjust arvata, et hulga eesti soost laevapereliikmete kadumine viisil nagu see aset leidis, oli ikka juhus? Mina arvan, et just need inimesed oleksid võtmetunnistajateks seikades, mille seost laevahukuga hakkab kinnitama üha rohkem tõendeid.

Õigusabikulud

Neljandaks tegin Vabariigi Valitsusele ettepaneku korraldada laevahukuohvrite omaste ühistegevuse finantsiline toetamine õigusabi ostmiseks, et edasi ajada kohtuasju, mis on toonase õnnetusega seotud.
Tegemist on tänaseks juba üsna eakate inimestega, keda teiste kõrval ka Eesti õiguskaitseorganid on mõnitanud oma küündimatusega. Peamiselt aga seisab juba aastaid asja arutamine Pariisi kohtus. Ma loodan, et peatselt hakkab liikuma uus kohtuasi ka Euroopa kohtuinstantside poole.

Kriminaalmenetluse jätk

Viiendaks: Vabariigi Valitsus peaks langetama poliitilise otsuse ning uuesti avama kriminaalmenetluse tuvastamaks kõik isikud, kelle teadlik või tahtlik tegevus või tegevusetus viis seonduvalt sõjatehnika salajaste vedudega suure ohvritearvuga laevahukuni.

Neis viies punktis ei peaks ju midagi vaidlustpõhjustavat olema, aga ometi on. Nagu näiteks see, kas tänase päeva seisuga toimus "vargus" noore Eesti riigi tagant, milles pandi ohtu tsiviillaeva reisijad, Eesti huvides või mitte. Mõelgem korraks: mis oleks, kui kõik muudki vargused, näiteks meie isiklikest autodest ja kodudest, leiaksid mõne poliitiku hinnangul aset tegelikult meie endi huvides... Kas pole uljas mõte!?



Viimati muudetud: 13.12.2006
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail