Meie oma Tulving – 90!

Kardan, et ma ei seostanud siis Endel Tulvingut veel Eestiga, kuigi – mäletan – nimi kõlas väga eestipäraselt. Samal õnnelikul aastal lugesin juhtumisi ka Moskva Riikliku Ülikooli õppejõu Boriss M. Velitškovski (hiljem pikemat aega Euroopa Komisjoni ekspert psühholoogia uute suundade asjus) samuti köitvat käsitlust kaasaegsest kognitiivsest psühholoogiast, kus seoses mäluga selgitati kodeerimise spetsiifilisuse printsiipi, mida olevat jällegi uurinud minu jaoks toona ikka veel see salapärane Endel Tulving.

Ja ei läinud aastatki – oli 31. mai 1988, kui istusin Tartu Ülikooli raamatukogu saalis ja kuulasin Toronto Ülikooli professori Endel Tulvingu loengut mälust – episoodilisest ja semantilisest mälust. Mäletan – olin vahetult tegemas professor Eero Loone juures filosoofia arvestust aspirantuuri tarvis. Olin pisut erutatud; siiski teisel põhjusel – kas jõuan ikka Tulvingu loengule? Jõudsin! Ilm oli väga palav ja lämbe – õhus palju niiskust. Mustas ülikonnas ja valge särgiga (lipsuta) Tulving tuli lavale kadunud Peeter Tulviste saatel, kes oli toona teksasülikonnas.

Tulving lausus, et peab oma esimese teadusliku loengu eesti keeles, seepärast kasutab märkmeid… Loeng oli tõesti heas eesti keeles ja märkmeid kasutamata – see kõik on säilunud minu episoodilises (osalt semantilises) mälus.

26. mail 1927 sündinud Tulving kuulub selle põlvkonna eestlaste hulka, kellest üsna paljud pidid lahkuma Eestist ja osalt haridustki välismaal omandama. Et Tulving oli abielus kunstnik Rutt Tulvinguga (kes nüüd juba Toonelas), siis oligi säilunud tema suurepärane emakeel. Midagi kodumaast oli ta kaasa võtnud ka oma episoodilises mälus.

Enne akadeemilise loengu algust meenutas tuntud psühholoog, kuis ta noorukina ühel õhtul ülikooli peahoonest Tartus möödudes oli märganud, et mõnedes akendes põlevad tuled. Targad professorid mõtlevad seal tarku asju – olevat ta ise seejuures mõelnud. „Noh, nüüd ma juba tean – eks professoridki või vahel targalt mõelda,“ lõpetas ta kavalalt muiates meenutuse.

Professor Jüri Allik, kellel teeneid Endel Tulvingu teadusmõtte jõudmisel ka meie emakeelde, peab Endel Tulvingut üheks kõige tuntumaks eesti soost teadlaseks maailmas. Küsimus on: kas oleme osanud tema uurimistulemusi ka Eestis ära kasutada? Kahjuks mitte. Suur osa meie õpetajaid ei tea, kuidas uut materjali kindlamalt salvestada õpilaste püsimälus ja kuis seda mälust vajaduse korral kätte saada, mis on kogu õppimise ja vaimse tegevuse alus inimese juures. Ometigi on meil Tulving ja tema „Mälu“ omast käest võtta!

Tulvingu võimas üldistus: inimese arukas elu tugineb kolmele alustalale – taju, mälu ja mõtlemine (oma dialektiliste seostega!) – peaks olema ka ühe aruka õpetamise (didaktika) alus. Õpetajate täiendõppes TTÜ inseneripedagoogika keskuses märkan loengutel, et mõtlevad õpetajad haaravad sellest kohe kinni. Siiani on neile viimasel ajal „pakutud“ nn uut (umbmäärast – psühholoogilise aluseta) õpikäsitust, mil pole saba ega sarvi… Ehkki meil on ju oma Tulving!

Tulvingu teaduslik lähenemine on ülitähtis just tänases päevas, sest meie (eriti laste-noorte) elus valitsevad üha lihtsamad (virtuaal)taju protsessid, mis jäävad ju alla ümbruse vahetule tajule – lausa ähvardavalt isegi kõrgemate loomade tajule! Tajutust salvestub palju meie mälus, kuid inimmälu vajab (21. sajandil eriti) materjali mõtlemiseks – elukauge info viib heal juhul algoritmilise mõtlemiseni. Koolis üritataksegi lapsi aiva tirida „meeldiva (nuti)askelduse“ juurde – et oleks „mõnus ja äge“ tegevus. Filosoofiliselt on õppimine alati ju vastuolude ja raskuste ületamisega seotud. Näiteks sobib kasvõi Endel Tulvingu oma elu…

Olin 1990 jõudnud oma üheksa-aastase koolieksperimendiga lõpule. Kuna see puudutas kognitiivse psühholoogia probleeme, siis kirjutasin Toronto ülikooli professorile Tulvingule. Ürgeestiliku elulaadi kuma on tema vastuseski: „Puhkust pole ma võtnud aastaid. Minu töö on mulle kõige mõnusamaks puhkuseks, mida oskan kujutada. Ainuke vaheldus tööle on tennisemäng, mille peale kulutan küllalt aega, et end füüsiliselt hästi tunda. Vaatamata pikkadele töötundidele jäävad mul paljud asjad tegemata, mida oma arvates peaksin tegema!..“ Nii rääkis oma elust Treffneri, Toronto ja Harvardi taustaga mees.

Ehkki ma pole Tulvinguga saanud sõnagi vahetada, pean teda oma Mentoriks, kelle uuringud on kognitiivse psühholoogia ka rakenduslikust küljest mulle avanud. Sestap tänagem Endel Tulvingut, soovides talle auväärse sünnipäeva puhul õnne ja tervist!

PEEP LEPPIK,

pedagoogikateadlane ja õpetaja

[esiletõste] Tajutust salvestub palju meie mälus, kuid inimmälu vajab (21. sajandil eriti) materjali mõtlemiseks – elukauge info viib heal juhul algoritmilise mõtlemiseni.

Jaga |