Hoolimatus laste suhtes - Eesti häbiplekk

RAMON LOIK,      01. detsember 2004


Tahtmata olla üleliia dotseeriv või karmisõnaline, kuid laste olukord on üks tundlikumaid aspekte, mille järgi Euroopa Liidus ühe liikmesriigi olukorda hinnatakse.
Eesti puhul on selles valdkonnas, vaatamata meie suhteliselt headele (kuid sageli reaalse elu suhtes petlikele) makromajanduslikele näitajatele, veel õigem kõnelda arengumaa staatusest. Selles võib veenduda igaüks, kes vaevub süvenema meie rahvastiku kurbadesse statistilistesse näitajatesse. Seejuures loobib mõni noor minister ettepanekuid puhkuste kärpimisest, tööaja pikendamisest ja pensioniea tõstmisest, arvestamata võimalikke kurbi sotsiaalseid tagajärgi ning mõju perekondadele, lastele – kogu ühiskonna vaimsele ja füüsilisele tervisele.
Igal aastal jätab Eestis koolitee pooleli umbes tuhat last. Jah, umbes, sest haridusministeerium ei ole kogu taasiseseisvumisaja jooksul suutnud koolikohustuse täitmatajätmistest korralikku statistilist ülevaadetki luua, rääkimata aktiivselt põhjuste ja nende ennetamisega tegelemisest.
Hinnanguliselt on praegu Eestis ligikaudu 10 000 last, kelle haridustee on mingil põhjusel pooleli jäänud. Põhjuseks kas lagunenud perekonnad, vägivald, vaesus, alkoholiprobleemid, narkomaania või muu, mida võib laste puhul kokku võtta kahe sõnaga – riigi hoolimatus.
Tervis on igasuguse viljaka elutegevuse aluseks, olgu selleks siis õppimine, töö või peresuhted – paljud otsustajad seda aga kahjuks täna ei tea või ei tahagi teada.
Olgu üheks näiteks kas või see, et valitsusel ei ole siiani jätkunud poliitilist tahet tasuta koolitoidu tagamiseks põhikooli ulatuses. Selle, täna lastele paraku leidmata jäänud paarisaja miljoni kroonise toiduarve maksame hiljem kümnetes miljardites kinni turvalisuse tagamiseks ja sotsiaalabiks, rääkimata kümnetesse ja sadadesse miljarditesse küündivast saamata jäävast tulust kaotsiläinud töökäte pärast ...
Selliste mõtete ja sõnadega tuleb kahjuks meid iseloomustada euroopalikust vaatevinklist. Selliste karmide mõtete ja sõnadega pidi ka Siiri Oviir esinema Tallinna lastehaigla 25. sünnipäeval. Ilmselt oleks jõulueelne advendiaeg just õige periood mõtisklemaks, kuidas tagada meie lastele senisest palju hoolivam kasvukeskkond.
Tahaksin lõpetada siiski positiivsete nootidega. Eestis on üle pika aja taastärganud solidaarsuse taimekene. Euroopa Parlamendi valimised näitasid, et meie rahvas ei soovi mitte rahahaide ahneid näpuvibutusi, vaid vabadust võimalikult paljudele. Me väärime euroopalikku heaolu. Mitte homme, vaid juba täna.
Ilusat jõuluaega!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)