Euroopast, eurost ja laiast maailmast

Mäletan, kuidas euro tuleku eel kirjutas üks juhtivaid Eesti poliitikuid sellest, et ühine rahaühik euro teeb kõiki omavahel sõpradeks. Nüüd loen ajakirjast Bild ja mõnedest teistest väljaannetest, et sakslaste unistus on Kreeka võlgade katteks saada endale Rhodose saar (kus sageli veedavad suve saksa turistid) ning võib-olla isegi seada hüpoteek Akropolile. Eks niisuguseid kirjutisi lugedes tuleb kreeklastel meelde, kuidas Saksa sõdurid Teise maailmasõja ajal heiskasid Akropolile svastika. Sellised asjad ei lähe meelest ära, nagu enda käestki teame. Vastutasuks kannavad kreeklased oma meeleavaldustel mõnikord Merkeli pilte, kus Saksamaa kantslerile on ette joonistatud pisikesed vuntsid, mida ajaloos teatakse hoopis ühe teise saksa poliitiku ninaesiselt. Nii palju siis rahvaste sõprusest Euroliidus.

Kreeklastel läheb halvasti ja meie ruttame neid päästma, ise samal ajal kirudes nende 14. palka ja teisi soodustusi, millest nad kuidagi loobuda ei soovivat. Natuke on selles suhtumises ka väiklast kadedust selle üle, et kreeklased suudavad enda eest seista, mida meie juba ammu enam ei suuda. Muide, tegelikult ei päästa me ju kreeklasi, vaid Prantsusmaa,  Saksamaa, Inglismaa ja isegi Portugali pangajuhte ning -aktsionäre. Aeg oleks jätta Euroliidu hädade veeretamine ainult kreeklaste kaela.

Käisin hiljuti Stockholmis ja kohtusin oma Rootsi sõpradega. Eurost rääkides tuletasid nad mulle meelde, et kui omaaegsel referendumil hääletas euro vastu ca 56% osavõtnutest, siis nüüd on tookordsest 10% enam rahvast vastu euroga ühinemisele. Viimaste valimiste eel toimunud teledebatil tunnistasid nii Rootsi peaminister kui ka opositsiooniliider avalikult õigeks selle sammu, et nende riik ei ühinenud eurotsooniga. Öelgem tõtt, ka Eestit ei kiirustanud keegi takka eurotsooniga ühinema. Aga ei olnud ka mingit selleteemalist diskussiooni, ühekülgne meedia tegi oma juudatöö. Nüüd peab Eesti Euroopa kriisikollete ravimiseks maksma varem või hiljem rohkem kui Poola või Rootsi, sest nendele päästeprogrammid ei laiene. Seda isegi juhul, kui me seekord maksmisest veel pääseme! Aga küllap on Eestil ka kõvem majandus ja me võime endale seda lubada... Hea küll, päästame veelkord Kreeka, nagu me ta ühest kriisist juba välja tõime. Sellest käib meil jõud üle. Aga mis saab aasta pärast, kui tuleb järjekordne kriis Kreekas ja me oleme vahepeal kandnud kulutusi ka Iirimaa ja Portugali hädade leevendamiseks? Lükkame lahendusi aina edasi. Milliseid lahendusi?

Brüsselis liikuvat ringi versioon, et Euroopa Komisjonile tuleb anda õigus vajadusel panna veto suveräänsete riikide eelarvetele. Isegi nii, et „kohalik" parlament ei tohi eelarvet arutusele võttagi, enne kui Euroopa Liidu võimuorganid on selle heaks kiitnud. Loodan, et Reformierakonna ja IRL-i valitsus niisugused jutud lõpuks ümber lükkab? Kuigi, ma ei tea, kui palju sellest kasu on, sest aeg on näidanud, et nad võivad täna üht ja homme täpselt vastupidist rääkida. Võib-olla olekski õigem Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva eel tunnistada tõtt meie riigi suveräänsuse kohta?

Ma ei arva, et ülejäänud maailmale Euroopa probleemid nii väga korda lähevad. Kui jälgida arutelusid majandusteadlaste ja poliitikute ringis, siis pigem on teemaks see, kuidas Aafrika, Lähis-Ida (Iraani naftatehingud!) ja ka Kesk-Aasia riigid hakkavad üha sagedamini kasutama omavahelistes rahalistes tehingutes mitte dollarit ega ka mitte eurot, vaid hoopis jüaani. Vaikselt, aga järjekindlalt võtab Hiina üle juhtrolli maailma majanduses. Sellega tasuks meilgi arvestada, kui tahame oma kodutanumalt kaugemale vaadata.

KESKMÕTE: Brüsselis liikuvat ringi versioon, et Euroopa Komisjonile tuleb anda õigus panna vajadusel veto suveräänsete riikide eelarvetele.

EDGAR SAVISAAR,  sõltumatu publitsist

Jaga |