Fjodor Lukjanov: Avatud maailmas tuleb rahvaga ettevaatlik olla

Rahvusraamatukogu täissaal andis tunnistust, et huvi selle teema vastu on suur. Lukjanov mainis alustuseks, et küllap on nii seepärast, et „tõesti elatakse üle murrangulist hetke, mis ei puuduta üksnes Eestit ja Venemaad, vaid kogu maailma, kus iga päev leiab aset midagi niisugust, mis tundub olevat kauge, kuid mõjutab meie igapäevaelu".

Eestil ja Venemaal ei ole praegu omavahel ilmselgelt vastastikust mõistmist ega huvigi selleks. Ja mitte ainult Eesti valitsuse poolelt, vaid ka vastupidi. Venemaal lahatakse suhteid Balti riikidega vähe, sest on muudki teha. Kummagi poole suurusjärku silmas pidades on see mõistetav, kuid vaevalt et õige. Liiga palju seob lähinaabreid täna ja ka tulevikus. Praegusel ajaloolisel hetkel tuleb õigesti määratleda suhete konteksti.

Vene Föderatsioonist

Enne presidendivalimisi teravnes Venemaal huvi välisfaktori vastu - sellele tuleb muidugi vastu seista, kuidas siis muidu! Ja lähimineviku-huvi samuti. Kostsid üleskutsed: „Ei andesta! Ei tule kõne allagi!"

See teeb murelikuks. Tuleb ette poolehoidjate püüdmist, propagandalikku lihtsustamist, mis moonutab ajaloolist tõde ja juurutab teadvusse valemüüti, et Venemaa on nõrk ja haavatav. Pole kahtlust, et Mihhail Gorbatšovil ja Boriss Jeltsinil lasub hiigelsuur vastutus selle eest, mis juhtus eelmise sajandi viimasel veerandil. Presidentide tegevust on lahatud kriitiliselt, kusjuures kaitseapologeetika, mis on tulistele oraatoritele omane, on tihti tõest sama kaugel kui huupi hukkamõistmine.

Kuid iga hinnang peab olema korrelatiivis tegeliku olukorraga, lähtuma olemasolevatest objektiivsetest võimalustest. Teisalt on terve rahvusteadvuse kujundamiseks äärmiselt kahjulik kogu aeg korrutada, et keegi väljastpoolt surub midagi peale. Ameerika ajaloos on koletuid vigu tehtud, aga seal tegutsetakse põhimõttel, et „ise keerasime käki kokku, ise teeme korda".

Paigalseis ja uue tee otsingud

Hoolimata postsovjetliku etapi lõpu kuulutamisest imbus nüüdne presidendikampaania läbi endise paatosega. Kuid juba paari aasta pärast ei ole enam kedagi võimalik ammuse eduga mõjutada. Venemaa muutub. On küll ebamäärasust, ilmselt alates endisest sisemise mudeli arengust, mis on olnud seotud Vladimir Putini nimega ja mida on viidud edukalt ellu, kuid mis hakkas ilmutama paigalseisu. Pole teada, mis suunas uus juhtkond hakkab väljapääsu otsima.

Sellises seisus rääkida, kellega minna edasi, on nii Eestil kui ka Venemaal raske, sest sihid ei ole selged. Putini väljaöeldud tees - postsovjetliku arengu esimene etapp on lõppenud - on väga tähtis, mis tähendab, et tema meeskond mõistab olukorda hästi. Samas peavad nad looma arengu uue mudeli. Postsovjetlik etapp on periood, kus Venemaal oli palju tegemist NSV Liidu lagunemise tagajärgede ületamisega. Tõendati endale ja maailmale, et NSVL-i lagunemine ei tähenda Venemaa kui suurriigi kadumist maailmaareenilt.

Vene inimesed tahavad tulevikku, mitte minevikku

Nüüd on see periood läbi. Teeb ärevaks, et liigutakse, aga kuhu, seda ka ise ei teata. Tolle perioodi konstruktiivsest poliitikast ei ole enam midagi välja pigistada. Nüüd on vaja selget pilku ettepoole. Mida teha tippjuhtidel suure maaga, mis nõuab arengut? Mida teha äraelanud infrastruktuuriga, mis on nõukogudeaegsed ressursid ära kulutanud? Seda on näha juba allatulnud sputnikutest. Neid ressursse jätkus kauaks, kuid miski pole igavene. Peale on kasvanud uus põlvkond, kes pole Nõukogude Liitu üldse näinud; nemad ei oska seda endale ette kujutada ja neid on aina rohkem. Ja isegi neile, kes seda aega mäletavad, on see kõigest minevik.

Inimesed ihkavad midagi muud, mõtlevad tulevikule. Venemaa ühiskond tõestab, et ta on muutumas. Seda tunnistavad viimatised massimiitingud Moskvas. Inimesed, kes tulid tänavaile, on kindlate vaadetega ja üles kasvanud suhteliselt heaolu tingimustes. See rahvas on võrreldamatu 1990. aastate publikuga. Nad ei ole revolutsionäärid, enamik ei ihka võimutipu vahetust, nad tahavad elada veel paremini ja soovivad võimalust poliitikas kaasa rääkida, omada uut poliitilist päevakava - kuigi neil endil seda pole. Seal on võinud kohata diametraalselt vastandlike vaadetega inimesi.

Euroliidu vaevadest

Teadagi, mis on seekordse kohtumise teema üldse tekitanud. Kogu Euroopa ja eriti selle see osa, mis on ühinenud Euroliiduga, elab üle ajaloolist hetke. On lõppemas senise Euroopa integratsiooni ajajärk, mida tunti eelmise sajandi keskpaigast. See on oma ülesande täitnud. Ülesanne oli ju lihtne: mitte ühisturg, vaid garantii, et Saksamaa ja Prantsusmaa vahel (kes viimase sajandi vältel genereerisid pidevalt konflikte) enam kunagi ei tuleks sõda. See on saavutatud. Kuid uut suurt poliitilist ideed pole tekkinud. Kõik on taandunud majandustsooni ülesehitamisele, kuid ilma võimsa poliitilise eesmärgita ei taha see õnnestuda.

Euroliit loodi 1950-ndate alguses selle nimel, et Euroopas oleks rahu. Pärast Teist maailmasõda jäid sõjast räsitud Euroopa suurriigid ilma võimalusest kaasa rääkida maailma saatuse üle, seda hakkasid tegema USA ja NSV Liit. Euroopa integratsiooni idee päädis XX sajandi lõpul hiilgava võiduga: Euroopa ühines soovitud piirides, ületades sisemised lahkhelid - sõda Saksamaa ja Prantsusmaa vahel enam ei tule. EL on näidanud, kuidas saab üles ehitada tasakaalustatud majandust. Kuid praegu on ärimaailma ja poliitikute huvid kandunud Aasiasse, kus majandus on edukam kui probleemidest lõhestatud Euroopas. Konkureerida ei tule Euroopa riikidel üksnes omavahel, vaid ka näiteks Hiina mudeliga, mis on praegusel ajahetkel osutunud elujõulisemaks. Üleilmne probleem on selles, et eurooplastel ei ole sihte, mille poole püüelda. On vaid üks vastuoludest pungil ühendus.

Euroopa paine - referendum

Kõige suuremaks tänapäevapaineks Euroliidus on referendum. Mis sai kriisi puhkemise viimaseks piisaks Kreekas? See, et endine minister vihjas majandusliku tervenemise kohta referendumi läbiviimisele. Sellega kutsus minister esile suure nördimuse. Pärida inimestelt, kas nad tahavad hakata elama veel halvemini kui juba elavad, on ju mõttetu.

Euroopa seisab ülimalt tõsise valiku ees, mida pole veel küll formuleeritud. Eurointegratsioon ei saa edaspidi enam olla selline, nagu sooviti. EL võib hakata kihistuma eri kategooriate riikideks, eurorahatsoon väheneb. Kui seda ei juhtu, kehtestatakse EL-is hoopis teistsugused reeglid, ja saab alguse integratsiooni uus etapp.

Etteaimamatu maailm

Alati ja mitte alusetult on arvatud, et Venemaa on ettearvamatu, Euroopa aga on stabiilsuse musternäidis. Praegu on Euroopa sama ettearvamatu kui Venemaa. Mis Euroopast edasi saab, pole teada. Kui Venemaa on harjunud sellega, et ta ei oska end ette näha, siis Euroopa pole selleks valmis.

Elame maailmas, kus pole enam ligipääsmatuid piire. Riikide juhid peavad tunnistama, et igasugune sisemine ebastabiilsus või, nagu praegu moes öelda, - turbulentsus - ei jää riigisiseseks. Valitsev ringkond põrkab kokku raske dilemmaga. Ühelt poolt ei tohi lasta tekkida liiga suuri võnkeid. Ei tohi ka mitte mingil juhul olukorda ühiskonnas üle survestada, nagu on juhtunud mõnes araabia riigis.

Liidritele võib soovitada ühte: pidage end üleval arukalt ja ettevaatlikult, andke endale aru, et ühiskonna sisemised mõrad ja konfliktid varem või hiljem pöörduvad teie endi vastu. Mingil juhul ei tohi püüda neid süvendada ega lähtuda ainult omakasust. Seda aga juhtub igal pool ja tihti, sh Venemaal ja Eestis. Putin tuleb tagasi vähemalt kuueks aastaks, kuid võib tulla veel kuue aasta pärast, ja siis oleks ta võimul kokku kaheksateist aastat, kauem kui Brežnev. See pole tänases maailmas reaalne, kuna üks juht ei suuda nii ruttu muutuda kui muutub elu. Järgneva kuue aastaga tuleb Putinil vastu võtta väga tõsiseid otsuseid.

Küsimused ja vastused

Bushi-aegne Venemaa lagundamine. Selle aja USA välispoliitika väljundiga „Venemaa lagundamise kurss", kus ka Eesti vilkalt kaasa aitas, ei olnud Lukjanov nõus, - seda kurssi polevat olnud. Oli läänemaailma ekspansiooni kurss, eelkõige NATO vahendusel, endisele Nõukogude territooriumile (sh Ukraina ja Gruusia forsseeritud vastuvõtt NATO-sse), millest võib aru saada. Nii käitub ju iga võitja.

USA asub praegu keerulises olukorras. Obama ajal hakkas pärale jõudma, et USA ei saa maailmas olla ainus domineeriv jõud - tal ei jätku ressursse. Tuleb valida prioriteedid. Selleks ilmselt ei ole Euroopa, vaid Kagu-Aasia, Hiina. Seal nähakse suuremat ohtu oma strateegilistele huvidele, ja õigesti tehakse: Hiina majanduslik võimsus on muljetavaldav, aga majandusliku edu taga on kaitsevõimsus. Seisus, kus USA, oma potentsiaalsest strateegilisest konkurendist sõltudes, on Hiina suurimaks võlglaseks (USA välisvõlg sada triljonit dollarit), suunatakse kogu oma tähelepanu sinna. Euroopa osatähtsus suuresti alaneb.

Kas Euroopa on maas ja täidab pimesi USA käske? Euroopa praegu lihtsalt lamab, kuid püüab hakata tõusma. XX sajandi lõpu idee oli muuta Euroopa geopoliitiliselt võimsaks tegijaks, kellel on euro näol reservvaluuta, mis on dollari konkurent. See paraku ei toiminud. Kui euro kokku langeb, vapustab see kogu maailma.

Baltimaad. Miks on neil riikidel, kes ummisjalu kippusid suurte Euroopa maade tiiva alla ja on nüüd EL-is ja NATO-s, hoopis halvemad suhted Venemaaga kui Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalial?

Kui Eesti sarnaneks Saksamaaga nii potentsiaalilt kui ka võimsuselt, siis oleks suhtedki teistsugused. Ütleme, kui keegi elab väikesel maal kõrvuti suurega, kes on ajaloo vältel end näidanud väga erinevast küljest, siis ta muidugi närvitseb. Kui aga asuda Venemaal, siis näivad mõningate väikeste riikide foobiad naljakatena. Ei ole kõik nii hirmus. Viimase kümne aastaga Euroliitu astunud maadel on täiesti teistsugune Venemaaga suhete ajalugu kui Prantsusmaal, Itaalial või Saksamaal. Julgeoleku seisukohalt võib mõista Baltimaade ja Poola püüdu 1990-ndail kiiresti NATO-sse saada.

Eestile kallaletungi foobia. Üheks siinseks foobiaks on: „Venemaa võib Eestile kallale tungida ja selle kergesti vallutada." Kui Eesti valitsus otsustab toime tulla näiteks Narva sotsiaalprobleemidega kahurväe abil, siis võib oletada küll, et Venemaa hakkab oma kaasmaalasi kaitsma. Sellist stsenaariumi ei suuda kuidagi ette kujutada. Et kaasmaalasi hakatakse kasutama viienda kolonnina, kes tagab sissesõidu Vene tankidele - need jutud on alusetud. Tanke siia ei sõida. Sellist liiki ekspansiooni soovi, kui seda kunagi ehk oligi, praegu Venemaal ei ole. Ta mõtleb esmajoones endale. Kaasmaalaste toetamise probleem ei kao muidugi kuhugi, kuid ilma ajendita ei tasu oodata selle erilist tõusu. Venemaa on selles küsimuses pragmaatiliselt vaoshoitud.

Uus Hiina ja Venemaa. Hiina on naaber, keda pole praegu põhjust vaadelda ohtlikkuse kategoorias. Kuid ignoreerida teda muidugi ei tohi. Partnerina suhtub Hiina Venemaasse aupaklikult.

Ameerika ja Hiina. Mõni aeg tagasi olid esikohal otsingud Hiinale lähenemiseks, nüüd on peamiseks midagi muud. See on Hiina vaoshoidmine, tema hüpoteetilise ekspansiooni takistamine, mis on saanud juba vägagi märgatavaks viimasel aastal. Kahe suurriigi kaksikvõimu idee, mis tekkis mõni aeg tagasi, on luhtunud. Seda ka põhjusel, et hiinlased tabasid ära tagamõtte - tõmmata Hiina mingitesse suhetesse, kus maailma koosvalitsemise ettekäändel pannakse talle kaela teatud kohustused Ameerika päevakorra täitmiseks? Hiinale pole seda absoluutselt tarvis, ja ta keeldus.

Taastada impeerium? Soovi anda Venemaale tagasi tema impeeriumlik staatus seal peaaegu ei varjata. Kas õnnestub Venemaal seda rolli tagasi saada, ja kas ei ole praegune Süüria situatsioon omamoodi proovikiviks?

Ei olnud Venemaal sellist soovi, ka mitte postsovjetlikul perioodil. Impeeriumi taasloomise ambitsioone ei ole. Impeeriume maailmas rohkem ei tule. Mõiste „impeerium" pärineb külma sõja perioodist. Külma sõda enam pole ja midagi niisugust ei kordu. Venemaa enam selliseks impeeriumiks ei muutu ega ka taha seda. Eesmärgiks on tagasi saada tugeva suurriigi staatus. Venemaa fokuseerib, Putini sõnul, oma huvide sfääri, valib välja eelistused. Euraasia on tähtis huvide sfäär, ja siin Hiina eest kuhugi ei pääse. Ei tasu loota, et Venemaa oma väga suure sõltuvuse juures rahvusvahelisest konjunktuurist hakkab läbi viima üliambitsioonikat iseseisvat poliitikat. Mõtestatakse ümber oma koht ja roll maailmas, mis võib soodustada huvi kasvu nimelt siin. Mängida kogu maakera ulatuses, nagu seda tegi Nõukogude Liit, Vene riik enam ei või. Ja seda pole vajagi. See, mis toimub praegu Lähis-Idas, ka Süüria ümber, on viimane järelvõitlus, ja kui kukub Assadi režiim, lahkub Venemaa Lähis-Idast ning alustab uute suhete loomist Hiinaga.

Fjodor Lukjanov  on tuntud ekspert rahvusvaheliste suhete alal, Venemaa välis- ja kaitsepoliitika nõukogu liige. Ajakirja „Venemaa Globaalpoliitikas" peatoimetaja. See ajakiri aitab kaasa vene ja välismaise poliitilise eliidi intellektuaalsele integratsioonile.  Moskva Riikliku Ülikooli lõpetanud (1991), valdab saksa, rootsi ja inglise keelt. Alates 1990-ndaist tegutseb poliitajakirjanikuna. Töötanud Moskva raadios, väljaannetes "Сегодня", "Время МН", "Время новостей". Internetiväljaannete Forbes.ru ja InoSMI.ru kolumnist.

[esiletõste] Euroopa Liidus uut suurt poliitilist ideed pole tekkinud. Kõik on taandunud majandustsooni ülesehitamiseks, kuid ilma võimsa poliitilise eesmärgita ei taha see õnnestuda.

ANNE RATMAN, RAUL RATMAN

Jaga |