Kas rahvas kannab kõrgemat võimu?

OLEV LAANJÄRV,      04. juuli 2001


Ärkan. Katsun pulssi. Lööb. Normaalselt.Esimene rõõm.
Päike särab. Teine rõõm.
Auto on alles ja terve. Kolmas rõõm.
Saan sõita. Tööle. Neljas rõõm.
Nii need väikesed inimlikud rõõmud kogunevad. On tervis, töö, söök laual. Kõik oleks nagu okey. Ei pea enam ütlema - horoðoo!
Pähe aga trügib mõte -- kui paljudel inimestel Eestimaal hommikul ärgates on need rõõmud varnast võtta?

Tervis

Saab päris palju ise teha, et tervist oleks. Liiguta rohkem. Söö vähem. Jäta suitsetamine maha. Kui ei aita, lohuta ennast, et keegi kusagil ju tegeleb reformiga. Tervishoiureformiga. Kes tegeleb, ütleb, et aitab.
Arst Andres Ellamaa jälle ütleb, et ei aita. Kuna on jama. See tervishoiureform. Keda uskuda, kui ise täpselt aru ei saa? Ah, mis ma ikka pead vaevan. Küsin perearstilt. Kui tervist enam ei ole.

Töö

Löön ajalehe lahti. Sajal tuhandel tööd ei ole. Huvitav, miks ei ole! Loen edasi. Selge. Nad ei oska. Enne midagi oskasid, aga seda pole enam vaja. Tööandjatel on tööd jalaga segada, aga seda nad ju ei oska. Mõtlen -- õppigu. Ümber.
Tuleb välja, et raha pole. Paljud on juba nii vanad, et ei saa õpitud. Või nii noored, et ei tea, mida õppida. Õpivad vale asja. Kõik nagu tahaksid olla juristid. Või majandusmehed. Et saaks kohe ja palju. Raha. Aga ei saa, sest neid pole vaja. Nii palju.

Haridus

Loen edasi. Tööandjad nagu teaks, kui palju inimesi on vaja. Riik ka. Keegi kuskil tegeleb reformiga. Haridusreformiga. Eriti nigel pidavat olema kutseharidus. Mitte haridus ise, vaid süsteem. Reformijad ütlevad, saab korda!
Õpetaja Lauri Leesi jälle ütleb, et ei saa. Kuna on jama. See haridusreform. Keda uskuda, kui ise täpselt aru ei saa? Ah, mis ma ikka pead vaevan. Küsin minister Tõnis Lukaselt, kui näen. Aga võibolla ka tema praegu veel ei tea. Haridusministeerium ju vales kohas. Praegu vist ei tasugi küsida, sõidan parem aasta lõpul Tartusse.

Tööjõud.

Loen edasi. Kas on üldse vaja õpetada? Tööandjal olevat lihtsam sisse tuua. Neid, kes juba oskavad. Türgist. Alzheeriast. Miks mitte ka Venemaalt. Lähedal. Meil varsti niikuinii töötajaid ei jätku. Üks vaevalt ühe pensionäri kohta. Palju temagi jõuab! Lapsi peaks ka veel tegema. Et püsima jääda. Et oleks kedagi, kes postmargilt ingliskeelse teksti kõrvalt ka eestikeelsest aru saaks.
Ah, mõtlen, mis ma ikka pead vaevan. See kõik juhtub siis, kui mina olen parematel jahimaadel. Arvasin, et aitab. Aga ei aita. Sest lapsed ja lapselapsed peavad edasi elama. Kui mõni süüdimatu juba viis eluküünalt kustutanud psühh neile peale ei satu. Nagu Tartus.

Omakohus.

Ikka loen. Ajalehte. Kuigi saan aru, et peaks järgi jätma. Päev algas ju ilusalt! Miks peaksin teada saama, et kusagil kaugel Peipsi ääres paar nokastanud külameest andsid vargapoistele tappa, sidusid puu külge, pidid hommikul lahti päästma, aga… Ei arvestanud keha alajahtumisega. Omakohus.
Arutlen, miks oli külameestele seda jama vaja. Teatanud vargapoistest politseisse ja need oleksid õigusriigilt oma seadusega ettenähtud karistuse saanud. Või ei oleks?

Politsei.

Võib-olla on Eesti Politseid liiga vähe reformitud? Tean, et kusagil keegi tegeleb järjekordse tõsise reformiga. Rahunen. Loodus teab, mis loodus teeb. Et sarnased Peipsi-lood igapäevaseks ei muutuks. Kui näen, küsin. Endine politseijuht Ain Seppik ütleb, et ei tohi. Reformida. Politsei ei elavat seda enam üle.
Keda uskuda? Nüüd küll aitab! Mõtetega võib tupikusse minna.

Raha.

Hakkad mõtlema, kas Toivo Jürgensonil ikka õnnestub raudtee maha müüa, palju raha saab ja kuhu see kulub. Rahaga on nii, et seda ei jätku kunagi. SKP kasvab. Elcoteq-is ei ole isegi ustel eestikeelseid silte, mis rõõmustab teadmisega, et välisinvestorid on olemas, majandusedu tulemas.
Aga raha ei ole. Polishtshukil on, Fedja-Rediskal on, tundmatutel-nimetutel villade ehitajatel Merivälja kandis on. Riigil ei ole. Kas uskuda Janno Reiljani, kes majandusmehena soovitab riiklike investeeringute rahastamise allikatena võtta laenu välismaalt kümne aasta jooksul ca 30 miljardit krooni, sest meil endil maksutulusid riigi ülesehitamiseks ei jätku. Et Euroopa Liitu minnes olla liikmesriikidega vähegi võrreldaval tasemel. Mitte santima ja sente korjates ootama, millal neist vajalikud miljardid kroonid saavad. Või eurod.

Riik.

Mõtted kisuvad juba sellisteks, mis lõpevad jälle küsimusega. Kas me ikka teame, mis on meie riigi eesmärk pikemas perspektiivis kui neli aastat? Millised on selle eesmärgini jõudmiseks vajalikud majanduspoliitilised valikud?
Aga selle üle tasub mõtelda. Lähtudes põhiseaduslikust põhimõttest sina + mina + tema = rahvas = kõrgema võimu kandja.
Päev läbi. Algas ilusasti oma väikeste rõõmudega. Elu sunnib mõtlema. Üksikult üldisele. Ega rõõmsam ei hakka. Õhtuks süda valutab. Kuid koos mõeldes on kergem. Sest on palju asju, mis ei ole pelgalt minu-sinu, vaid meie asi. Kui tahame, et päev algaks ilusalt võimalikult paljudele. Ja lõpeks ka sama kenasti.

(Olev Laanjärv oli taasisesisvunud Eesti esimene siseminister. Toim.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)