Pronkssõdur pole süüdlane

Anton Jõks,      06. september 2006


Tõnismäel seisev leinav sõdur pole süüdi selles, et ameeriklased müüsid Jaltas kogu Ida-Euroopa Stalinile maha. Tema, lihtne Punaarmeesse võetud eesti mees, sõdis liitlasvägede koosseisus natsismi vastu. Tallinnasse laotud paemüüril on nüüd plaat „Kõigile Teises maailmasõjas langenutele".
Pronkssõdurit okupandiks nimetades solvame kõiki suure sõja läbi kannatanuid. Veel on elus vanu sõjamehi, langenute sugulasi ja järeltulijaid, kellele on see ilus kuju püha ja kallis. Olime valmis „Estonia" vrakki katma betooniga, et säilitada uppunute hauarahu, kuid plaanime lõhkuda sõjahaudu.
Pronkssõduri kallale minnes muutuksime maailma silmis barbariteks ja hauarüvetajateks. „Aatelised" isamaalased ei julgenud oma pika valitsemisaja jooksul Pronkssõdurit puutuda, kuid sunnivad nüüd teisi seda tegema.
Eesti riiki tuntakse maailmas vähe, meie keerulist ajalugu peaaegu üldse mitte. Tõde otsides peame meiegi Teise maailmasõja aegse ja järgse olukorra üksipulgi endale kõik selgeks harutama. Eestis oli lõpuks juba vaikne ja rahulik: kooselu venelastega klappis, leegionärid ja korpuslased olid 60 aasta jooksul leppinud sõja tagajärgedega, sest tehtut ei saa olematuks teha, aga edasi elada tuleb. Leiti, et ega usklike ameeriklastegi mõttetud Saksa linnade lauspommitamised sõja lõpul ja Jaapanisse heidetud aatomipommid olnud Jumalale meelepärasemad kui teiste sõjakuriteod.
Kui laulvas revolutsioonis saavutati veretu võit ja rahvarindelased lõid arukalt tagasi kõik interrindelaste rünnakud, siis poliitpoisikesed nullisid saavutatut oma lollustega: võeti ette maaelu põhjalaskmine ja röövkapitalismi taastamine, ärastati, tekitati äärmine ebaõiglus ja ebavõrdsus, torgiti Vene karu, lõhestati Eestit – Esimeseks ja Teiseks. Ometi andis totalitaarse kommunistliku riigi kokkuvarisemine võimaluse minevikuvigu vältides teha kõike paremini ja õiglasemalt, kuid meil kukkus veel halvemini välja. Ja nüüd valame kogu oma viha süütu mälestusmärgi peale välja. Ometi oleme süüdi ainult ise. Toetame suurriike nende räpastes sõdades, kuid jätame oma sisekaitse rahata: politseinikud lahkuvad ametist, metsad põlevad. Aitame NLiidu moel muuta maailma, aga ise vajume kodus kokku...
Häda on selles, et meil pole veel seda õiget Eesti Vabariiki, rääkimata tõelisest demokraatiast – see kõik tuleb alles luua.
Ja iga olukorra vaagimiseks on meil erinevad mõõdupuud.
Õiguskantsler Allar Jõksi vanaisa lasti naaberküla omakaitselaste poolt 1941. aasta juulis vallamaja juures võsas kohtuotsuseta maha selle eest, et oli nõukogude ajal olnud raamatukogujuhataja. Kas pojapoeg peaks nüüd hakkama mahalaskjate üle õigust mõistma: olid nood vabadusvõitlejad või bandiidid?
Võrus Meegomäel on terve räämas surnuaed, mis on täis suguvendade poolt kohtuta mahalastuid. Neist ei räägita, vaikitakse.
Üldse räägime sõjakuritegudest vähe. Kõik on nii keeruline, et seda oleksid võimelised arutama ainult sõjast osavõtnud, rängad olukorrad üleelanud või need endale põhjalikult selgeks teinud. Teised hoidku eemale!
Olen osa võtnud Vabadussõja sangaritele püstitatud ausamba taastamisest ega taha enam hakata kokku korjama
kilde, mis tekiksid pärast Pronkssõduri eemaldamist.
Jätkem minevik möödanikku! Rabagu Eesti veel kord maailma mõistlikkusega! Jäägu miljonitele langenutele pühendatud mälestusmärk oma kohale! Korrastagem selle ümbrus, süüdakem uuesti igavene tuli, mille paistel leegionärid ja korpuslased annaksid üksteisele käe! Püüdkem üheskoos üles ehitada paremat, õiglasemat, demokraatlikumat Eestit, mis liidaks kogu rahva jälle ühte! Olgu Pronkssõdur meile lunastajaks ja ühteliitjaks! Ja andestagu langenud meile, et me pole veel suutnud ellu viia õilsaid ideid, mille nimel nad surid...
Kui me seda ei suuda, siis – sitta kah sellest väikesest riigist, mis ei suuda iseseisvalt eksisteerida! Nii juhtuks, kui jääme igaüks enda mätta otsa oma joru krooksuma ega arvesta üldsuse huvidega. Siis ei aitaks enam mälestussamba lõhkumisest, Savisaare ristilöömisest ja Rüütli vanadekodusse toppimisest. Järaksime üksteise kõrisid edasi ja topiksime ligemisele kaikaid kodaraisse senikaua, kuni põlvepikku poisike järele jääb, kui jääb. Stalin aga keeraks hauapõhjas mõnuga vuntsi, naerdes lollide eestlaste üle.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (62)