Sotsiaalpoliitika on investeering tulevikku

Aleksander Reben,      08. mai 2002


22. aprillil toimus Rahvusraamatukogus missioonikonverents "Kas üks või kaks Eestit?" eesmärgiga pidada dialoogi sotsiaalteadlaste, poliitikute ja majandusteadlaste vahel.
Kaubandus-Tööstuskoda juht Toomas Luman näitas ehtsat asotsiaal-poliitilist þonglöörikunsti, projekteerides hiidekraanile laest võetud kaks arvu: 60 rbl. 1982.a. ja 1800 kr. nüüd ja küsis, missugune pension parem on. Selle võrdlusega ta lihtsalt seljatas saalis viibinuid sotsiaalteadlasi (oponente9, kes ei julgenud Esimese Eesti esindaja Lumani kõlvatut trikki paljastada ja protestida.
Tegelikult näiteks 1985.aastal (enne perestroika segadust) oli Eesti keskmine töötasu - KT 214 rubla kuus, suurema osa pensionäride pension oli kas 132 või 120 rubla kuus, ehk: 132:214 x 100= 61,68% KT-st või 120:214 x 100= 56% KT-st.
2002-ks aastaks planeeritud KT on 5955 krooni ja keskmine "pension" (elatusraha) 1766 krooni kuus, mis on: 1766:5955 x 100= 29,65% KT-st.
Selleks, et saada pensioni 61,68% või 56% KT-st, oleks vaja omada /85955 x 0,61689 - 444/ : 30,19= 107 aastat tööstaaþi või /(5955 x 0,56) - 444/ : 30,19= 96 aastat tööstaaþi! ( siin arvud: 444 - pensioni baasosa kroonides, 30,19 - ühe staaþiaasta hinne kroonides).
Mart Laar nõudis kaitsejõudude finantseerimise suurendamist, muidu ähvardab Eestit elanike arvu katastroofiline vähenemine.
Siim Kallas püüdis veenda, et meil on ainult üks Eesti - vaene Eesti. Ennast pidas härra peaminister samuti vaeseks.
Arvan, et totaalse kriisi üks põhjusi on "valede" ületootmine.
Toetan sotsiaalteadlaste väidet, et sotsiaalpoliitikat tuleks näha mitte koormuse, vaid investeeringuna.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)