Sven Mikser noortele kaitseministri võrdkuju

HENRI KASELO,      22. oktoober 2003


Septembri viimasel nädalavahetusel korraldas kaitseministeerium kuuele poliitilisele noorteorganisatsioonile kahepäevase riigikaitse erikursuse, kus räägiti kaitsejõudude olukorrast ning uuest kavandatavast reformist. Räägiti ka NATOst ja selle olemusest, eesmärkidest ning sellest, milliste välislepingutega me ühinemisel liitume. Samuti anti ülevaade NATO lähiajaloo missioonidest maailma erinevates pingekolletes. Kursusel osales kuueliikmeline Keskerakonna noortekogu esindus.
Paljude muude teemade seas tõstatasid noored tänapäeval aktuaalse terrorismi teema. Arutelus tekkis küsimus - kes on üldse terrorist? Kahjuks ei osanud kaitseministeeriumi ametnikud täpselt öelda, kas Kosovo Vabastusarmee liikmeid, vabadusvõitlejaid Tshetsheenias või Eesti metsavendi tuleks käsitleda terroristide või vabadusvõitlejatena. Vastuseks sellekohasele küsimusele nenditi, et sõja võitja poolel on alati õigus, kuid sugugi mitte alati õiglus.
Seminari lõpuosas esinenud kaitseministeeriumi ametnik leitnant Harry Lahtein tutvustas oma kogemusi gümnaasiumi lõpuklassidele riigikaitsekursuse andmisel. Leitnant Lahteini sõnul selgus hiljuti ühe Tallinna gümnaasiumi üheteistkümnendale klassile tehtud küsitlusest, et ükski vastanutest ei teadnud uut kaitseministrit. Üle poole õpilastest pidasid aga kaitseministriks praegust Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimeest Sven Mikserit.
Lisaks tuntud persoonidele, nagu endine välisminister Toomas Hendrik Ilves, kaitseministeeriumi avalike suhete juht Madis Mikko ning Eesti NATO ühingu president Kalev Stoicescu, kohtus noortega ka kaitseminister Margus Hanson, kes rääkis ajateenijate arvu vähendamise ning professionaalse armee olemasolu vajalikkusest, et seda kasutada välismissioonidel. Kaitseministri põhimõttega - üks pataljon Narvas ja üks pataljon Iraagis - ei olnud aga kõik seminaril osalejad päri. Samuti ei ole Margus Hansoni plaaniga rahul kaitseväelased ise ning paljud poliitilised organisatsioonid.
Minu arvates on umbes 1000-meheline profiarmee suhteliselt mõttetu, sest allesjääva 500 mehega, kes asuksid Eestis (ülejäänud missioonidel piiri taga), ei tõrjuks vastase rünnakut iialgi nii kaua, et liitlasväed jõuaksid meile appi tulla. Loomulikult peaks Eesti osalema välismissioonidel ning panema oma panuse ühisesse julgeolekusse NATOs, kuid me ei tohi unustada ka kohalikku kaitsevõimet. NATO ei taha meilt ainult sõdureid välismissioonidele, NATO tahab sedagi, et me suudaksime oma riiki ise kaitsta ja seda vähemalt nii kaua, kuni liitlased jõuavad meile appi.
Kaitseminister Margus Hansoni juhitav reform meenutab mulle lugu varesest, kelle saba jäi kinni ning kui saba sai lahti, jäi omakorda nokk kinni. Ajateenijate arvu vähendamine ei anna märkimisväärselt raha juurde Eesti kaitsejõudude professionaalsuse tõstmiseks, kuid kahandab Eesti kaitsevõimet. Kuna Eesti rahvaarv on väike, ei jää meie riigil muud üle kui kasutada totaalkaitset, nagu seda tehti võidukas Vabadussõjas. Me pole nii rikkad, et maksta mitmekümnele tuhandele profiarmeelasele palka ning mõnesaja sõduriga ei saa me ründajatele vastu ega suuda täita kohustusi NATO ees. Eesti vajab nii totaalkaitset kui ka osaliselt elukutselisi sõjaväelasi, kes osaleksid välismissioonidel ning teeniksid riiki mereväe laevadel, õhuväe lennukitel, kopteritel ja radarijaamades.
Tänapäeva demokraatlikes riikides on tavaks, et sõjaväge juhib tsiviilvõim, kuid antud küsimuses usaldaksin pigem meie ohvitseride arvamust eesotsas kolonel Alar Laanemaniga, kes ei pea õigeks ajateenijate arvu vähenemist. Ma toetan Eesti kaitsejõudude tasakaalukat arengut, kus jääks alles totaalkaitse ning oleks olemas ka elukutselised sõjaväelased, kes osaleksid välismissioonidel.
Üks on kindel - Eesti Vabariik vajab oma armeed ning rahva toetust, nii rahalist kui ka moraalset. Nagu ütles Napoleon , et kui sa ei toida oma rahva armeed, toidad võõrast armeed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)