Eestile sobiks vaid kaks parteid

ROBERT VILL,      11. detsember 2002




Kõige paremini saab poliitikat teostada, kui riigis on võimul maailmavaateliselt sarnased erakonnad. Keskerakonna ja Rahvaliidu koostöö on siiani olnud episoodiline ja stiihiline, kuid see võiks saada tihedaks ja riigile tulutoovaks.

Raskel maastikul õige tee valime kiirendab minemist
(R. Charles BO, filosoof)

Viimase aja mitme tuntud poliitiku, nagu Mart Laari, Lennart Meri, sõnavõtud niinimetatud valgete ehk parempoolsete parteide liidu vajadusest võivad olla inspireeritud alla valimiskünnise vajunud Isamaa ja Mõõdukate hirmust jääda kevadistel valimistel Riigikogus esindamata. Pikemas perspektiivis tähendaks säärane lähenemine aga kahe partei süsteemile üleminekut. Igati loogiline, et ka maailmavaatelt lähedased tsentriparteid omavahelise liidu loovad.

Oma rahva huvid unustatud

Sarnaselt mõne arengumaaga on Eesti järginud neoliberaalset majandusmudelit, mida iseloomustavad piiratud eraldised sotsiaalsfäärile, vähene riigipoolne sekkumine, avatud majandus ja kaugele ulatuv privatiseerimine. Seda on tehtud kuulekalt rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide survele alludes ja oma rahva huve ignoreerides. Iseseisvuse eufoorias loodeti vaid turu iseregulatsioonile, "kolmanda tee" pooldajate seisukohti ei arvestatud. Tulemuseks on kodanike vähene valimisaktiivsus ja võimu totaalne võõrandumine rahvast. Eurobaromeetri andmetel usaldab Eesti parlamenti vaid 10% ja parteisid 8% küsitletutest. Poliitika devalveerumise üks põhjuseid on see, et praktiliselt kogu taasiseseisvumisaja on Eestis võimul olnud maailmavaateliselt väga erinevate erakondade ühisvalitsused, kes on vastuvaidlemata aktsepteerinud meile Läänest pealesurutud shokiteraapial põhinevat arengut. Eesti on praegu jõudnud ülikõrge Gini kordajaga arengumaade hulka, kus hüved jagunevad ühiskonnas äärmiselt ebavõrdselt.
Murrangu saavutamiseks tuleb rakendada tõhusat sotsiaalpoliitikat, et jõuda arenenud ühiskonda, kus toimub solidaarsuse printsiip. Kõige paremini saab säärast poliitikat teostada, kui riigis on võimul maailmavaateliselt sarnased erakonnad või ideaalvariandis koguni üks partei. Keskerakonna ja Rahvaliidu koostöö on siiani olnud episoodiline ja stiihiline. Rohujuure ehk osakondade tasemel on seis sama nutune. Lähitulevikus võib säärane olukord takistada erakondade ühistegevust ühiste eesmärkide nimel. Pole välistatud, et perspektiivis võib tekkida vajadus ja soov ühinemiseks.

Kahest suurest erakonnast piisaks

Meie arvates on Eesti areng kahepartei süsteemi suunas tervitatav, mis ei tähenda väikeste nishiparteide kadumist. Suur valikuvabadus ehk võimalus valida paljude hulgast tähendab vaid suurt võimalust eksida, sest paljude erakondade väärtus on vaid nende pakend. Eksimuse võimalus on hind, mille oma vabaduse eest peame maksma. Selle viimine miinimumini on poliitikute teha, kaks parteid on kahtlemata tee selles suunas. Kahe suure erakonna olemasolu poliitilisel maastikul lihtsustab valijate valikut valimistel ja suurendab kodanike valimisaktiivsust. Vastutustundega valija ei tule praegu valima, kuna ei tea oma tegevuse tulemusi ette. Parteide paljusus tekitab etteaimamatuid valimisliite, mida valimispäeval pole võimalik isegi unes ette näha. Näiteks võib Keskerakond enne kevadisi Riigikogu valimisi süüdistada Reformierakonda ja vastupidi, et üks või teine valijatele antud lubadus on jäänud täitmata partneri vastuseisu tõttu. Näiteks võib tuua maksupoliitika. Kui Keskerakond ei suuda rakendada astmelist tulumaksu, võib selle põhjuseks tuua Reformierakonna vastuseisu. Valijale rõhutaks see kahe partei maailmavaatelist erinevust.
Selge et, meil on valida, kas jätkame vanaviisi, või otsime koos lahendusi, mis välistaks teravalt eri maailmavaatega erakondade valitsusliite. Suured ja sarnaste programmidega erakonnad peaksid tõepoolest lähenema. Keskerakond ja Rahvaliit näiteks. Valija ja Eesti rahvas sellest vaid võidaksid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)