Eestimaa külatänav lõpeb Vahemere ääres

ENN EESMAA,      16. juuni 2004


Eelmisel teisipäeval, 72 päeva pärast Eesti liitumist NATO ja 39 päeva pärast ühinemist ELiga, arutas Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena meie välispoliitikat.
Alljärgnevalt avaldame parlamendi väliskomisjoni aseesimehe Enn Eesmaa ettekande.

Suure osa minu ja mu fraktsioonikaaslastegi mõtetest kandis mõnekümne minuti eest teile ette väliskomisjoni esimees, sest tegemist oli kollektiivselt kinnitatud ettekandega. Siiski lisan veel mõned episoodid, mis öeldut täiendavad ja täpsustavad. Alustan Mait Metsanurga kodukohta ja isamaad väärtustavast mõttest, mille kohaselt enne kui lähed maailma soid kuivatama, muuda omaenese koduõu lilleaiaks. Tänapäeval on asi keerulisem. Nüüd tuleb meil lahendada ülesandeid, kus kõike peab kohe ja korraga tegema. Iga Maarjamaa külatänav lõpeb mitte piltlikult öeldes, vaid kõige otsesemalt mõeldes Vahemere ääres. Kaardid, mis kunagi seinal rippusid, on paljudel meist juba ammu töölaudadel ning mõõtkava on kõvasti teisenenud. Taas kord tuleb meil ümber hinnata mõisted lähedal ja kaugel, meie ja teised, otsustada tuleb, kas ehitame müüre või kaotame neid, kas ulatame käe või peidame selle selja taha partneri arvates ei tea mida varjates.

Maailm on murelik, kuid ettenägelik
Oleme tasandil, kus peame ühtviisi muret tundma nii Ust-Luuga plaanitava tuumajäätmehoidla ja Sosnovõi Bori tuumajaama reostusohu pärast kui ühepõhjaliste riskitankerite pärast ja lugematute rahvusvaheliste kohustusseoste tõttu sellegi pärast, et Aafrika lastele antav HIV-rohi oleks veidigi parema maitsega, mistõttu peaksid ravimifirmad leppima pisut kasinama kasumiga. Teada on seegi, et panustades relvakonfliktide lõpetamisse, võitleb maailm erakordse tulemuslikkusega mitte üksnes vägivaldsuse, vaid ka aidsi vastu. Ugandas, kus kogu ühiskonnas pole aidsineedus suurem kui Eestis, on sõjaväelastest koguni 66% nakatunud. Kui me tänapäeva maailma küllap suurima probleemiga kohe ja kõikjal ei tegele, sureb ainuüksi Etioopias aastaks 2015 60% täiskasvanutest aidsi. On õnnetusi, mis juba kaugelt hüüavad.
Aastakümnete eest ennustas Etioopia liider Haile Selassie Rahvasteliidu ees kõnet pidades, et see, mis täna on meie probleem, ähvardab homme tõenäoliselt teid. Tollal pidas ta küll silmas oma riigi äsjast anastamist, mida siis paraku küllaldase tõsidusega ei võetud. Täna on maailm murelikum ja loodetavasti ka ettenägelikum. Meile siin saalis on see kohustus.

Eesti roll ja vastutus
Välisministri kõne Riigikogus välispoliitika arutelul kandis mõndagi sõnumit. Ennekõike olid välja toodud Eesti välispoliitika teostaja arusaamad oma rollist ja vastutusest, mis ilmestavad Eesti uut välispoliitilist rolli Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina. Küllap pannakse mõneski pealinnas tähele, et meie valitsuse arvates on lõppenud periood, mil Eestist sai rääkida kui üleminekuriigist, üldse aga peaks inimkonna kõnepruugist kaduma väljend Eesti kui endine Nõukogude Liidu vabariik, mida rohkelt veel tänagi kohtab kõikvõimalikes lähi- ja kaugvälismaa meediakanalites, meie omas, Euroopa Liidu omades kahjuks ka. Siinkohal kerkibki esile vajadus veelgi selgemalt tähistada prioriteedid, sest kuigi kitsamas mõttes Eesti ehk polegi enam üleminekufaasis, on seda kindlasti kogu Euroopa Liit ja küllap ka maailm tervikuna. See olukord ja ülesanne nõuavad täpsemalt seatud fookust üksiku ja üldise, tõelise ja näilise vahel. Ära peab kasutama kõik oma võimalused, nii riiklikud kui kolmanda sektori omad, sest tänapäeva maailmas oleme ju kõik pisut diplomaadid. Või vähemasti peaksime olema.

Eesti diplomaatilised esindused alarahastatud
Valitsuskoalitsioonil tuleb ilmtingimata leida võimalused välisministeeriumi rohkemaks rahastamiseks, sest aastal, mil Eestist sai Euroopa Liidu ja NATO täisliikmesriik, on välispoliitika teostajate aastane eelarve nullkasvuga, mis sisuliselt tähendab miinust juba ainuüksi selletõttu, et paljudes välisriikides on inflatsioonitase vaata et kaks korda kõrgem kui meil Eestis. Kuuldavasti on aga karta tänavuse olukorra lähitulevikus kordumist.
Riigikogu mitmete delegatsioonide liikmena olen viimase aasta jooksul Eesti saatkondi lähemalt näinud vähemalt tosinas riigis. Loomulikult on ju kena, kui kuskil äärelinnas äkki näed sini-must-valget või mõne kõrghoone ukse kõrval teiste siltide kõrval ka meie saatkonnatähist. Kuid lähemal tutvumisel hakkab uhkust varjutama kahjutunne. Liiga paljud diplomaatilised esindused on veel mehitatud vaid kahe, sageli ainult ühe diplomaadiga, mis sisuliselt ja vormiliselt seab kahtluse alla multiliikmesusest tulenevate töökohustuste täitmise. Parem pole seis konsulaarkohustuste täitevõimekusega. On ju kõigile teada, kui mõõtmatult on sellekohane koormus kasvanud. Kahe ja poole aasta pärast aga peavad meie konsulaarasutused oleme kõigiti vastavuses Schengeni kõrgete nõuetega. Liig sageli peab suursaadik ise oma ametiautot roolima, sisuliselt tagamata on saatkonna teistegi personaliliikmete füüsiline julgeolek.
Tihti pole andmeside nõuetekohaselt turvatud. Tõsine probleem on diplomaatide ja nende pereliikmete sotsiaalsete tagatistega. Ammu on möödas ajad, mil välisteenistusse pürgiti raske raha pärast, täna on kindlasti paljudele üllatuseks, et välisteenistustasud pole viimased kaheksa aastat tõusnud ning üha raskem või vähemalt keerulisem on leida inimesi, kes vastaksid nii paljudele kõrgetele nõutele, kuid oleksid nõus kodust kaugel töötama suhteliselt kasina palga eest. Üha laienevas Euroopa Liidus ja väiksemaks muutuvas maailmas on aga vaja, lausa hädavajalik avada uusi esindusi, mitte neid rahapuudusel kaotada või virelema jätta.
Erakordselt pingeline probleem on meie alarahastatud arengukoostööpoliitika. Viibisin paari nädala eest Iirimaal rahvusvahelisel parlamendisaadikute vastavasisulisel konverentsil, kus Taani ja veel mõne rikkama riigi esindajad teatasid, et nende panus ületab juba täna ÜRO aastatuhande eesmärki kanda arengurahastamise fondi 0,7% sisemajanduse koguproduktist. Isegi hiljuti veel vaesemapoolsete riikide hulka kuuluv Iirimaa on jõudnud vähemasti Euroopa Liidu nõutud tasemeni, mis on 0,39% SKP-st.

Euroopa Liit kui Eesti külatalgud
Aastaks 2006 ei tohiks suveräänsete riikide liidus aga olla enam ühtegi liikmesmaad, mis ei eraldaks arenguabiks vähemalt 0,33% SKP-st. Eesti tänane tase on kümme korda väiksem ka siis, kui me kõik enam-vähem arvesse minna võivad võimalused oma aktivasse kanname. Loomulikult teame kõik, kui palju on meil koduseid probleeme, mis finantse nõuavad. Kuid Euroopa Liit on suuresti nagu Eesti külatalgud, kus üheskoos sõbralikult ja solidaarselt tegutsedes saab ära teha mitmeid kordi suurema heinaniitmise, kartulivõtu või talukohenduse.
Kui Euroopa Liit aitab meid täna ja hommegi veel igal sammul, oleme lihtsalt kohustatud täitma neid lubadusi, mis arenguabi koha pealt on siinsamas saalis sõnastatud Riigikogu otsuses Eesti arengukoostöö põhimõtteist. Viimane aeg on seda otsust täitma hakata, kas või vähemasti Tootsi kombel, et kui korraga kõike ei jõua, siis vähemasti jõukohaselt ja mis eriti oluline, ausalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)