Mälestusi Suurest Ajast. 20 aastat Sakalamaa Rahvarindest

Meenutamisõhtul olid paljud neist, kes tollal aktiivselt tegutsesid Viljandimaa Rahvarinde Kesktoimkonnas ehk eestseisuses, Rahvarinde I kongressi delegaate ja lihtsalt toetajaid.

Tervitusi tõid Keskerakonna Viljandimaa piirkonna esimees Jaak Aab ja Keskerakonna peasekretär Priit Toobal. Nemad olid ka minu tublid toetajad mälestusõhtu korraldamisel.

Rahvarinde tegijad tulid kokku

Kohal viibis kolm eri aegadel tegutsenud Sakalamaa Rahvarinde vanemat: Kalle Jents, kellest tänaseks on saanud Viljandi linnapea;  Arnold Kimber, kelle osalemiseta oleks meie kokkusaamine kujunenud kordi vaesemaks, sest tal oli kaasas soliidne videomaterjal kõnesolevast ajast; Andres Nigol – mees, kes vedas meie tegutsemist paaril viimasel Sakalamaa Rahvarinde tegevusaastal.

Oli meil veel neljaski vanem Vello Lattik, kes on nüüdseks juba manalamees.

Ise osalesin neil aastail aktiivselt Sakalamaa RR tegevuses, kuuludes kogu selle eksistentsi (1988–1993) jooksul eestseisusesse, kus minu ülesandeks oli hoolitseda majandusliku poole eest. Mul on säilinud palju faktilist materjali, sestap võtsingi endale julguse korraldada  kõnesolev üritus ja esitada koosviibijatele pidepunkte mälu värskendamiseks.

Heameelt tegi, et osalejaid oli saabunud mitte ainult Viljandist, vaid mitmest Eesti paigast. See annab tunnistust, et Rahvarinde aade elab edasi paljudes tolleaegsetes tegijates. ?heskoos elasime mälestustes läbi suuremad tolle aja sündmused.

Palav suvi 1988

17. juunil 1988 käisime Tallinnas teele saatmas nn Moskva-saadikuid. Juba 5. juulil 1988 organiseerisime suure rahvakoosoleku Viljandis. See algas ennenägematult suure ja võimsa rongkäiguga läbi kesklinna, suundudes Lossimägedesse, kuhu lõpuks kogunes hinnanguliselt oma 10 000 inimest. Kõnesid pidasid paljud, eesotsas Marju Lauristiniga, ning muidugi kohalikud eestvedajad. Samal juulikuul kopeerisime Tallinna suurüritust, kaevates kaablikraavi Lossimägedesse.

Järgnes Rahvarinde I kongress  oktoobrikuus. Viljandimaalt oli seal 164 delegaati.

Ei hakka lugeja tähelepanu koormama üksikasjadega. Mainin vaid linnulennult: märtsis 1989 organiseerisime leinatalituse “40 aastat märtsiküüditamisest”; aprillis 1989 toimus Viljandis nn traktoriüritus, kuhu maamehed tulid suure traktorikolonniga teavitamaks põllumehe muredest.

Ja siis muidugi Balti kett. Meie ülesandeks oli katta 83 kilomeetrit Eesti teedest. Tegime ära! Asi päädis Läti–Eesti ühisüritusega piiriäärses Lillis. Seal põletati sümboolselt Molotovi–Ribbentropi pakt.  Juulis–augustis 1989 kogusime juba allkirju Eesti iseseisvust nõudes,  Viljandimaalt läks teele 30 000 allkirja. Viibisime Tallinnas siis, kui Lauluväljakul toimusid „Eestimaa laul“ (1988) ja  „Südamelaul“ (1990) jne.

Igapäevane töö Rahvarindes oli uskumatult pingeline. Eestseisusse kuulus 15 inimest ja kokku tuldi kord nädalas. Kogu aeg toimus töö Rahvarinde rahastamiseks: annetused, korjandused, samuti atribuutika, ajalehtede ja toetuskaartide müük jms.

Eriliselt tuleb meelde,  kui kiireks läks siis, kui organiseerisime Töökollektiivide Liitu – vastukaaluks Interrinde Töökollektiivide Nõukogule. Unustamatu oli päev ja öö „Karla katedraalis” – vanas olid koos internatsid, uues – meie. Oli ?lo Nugise suurpäev.

Ilmnesid esimesed vastasseisud

Sel ajal toimus mitmeid valimisi-hääletamisi, mis kõik nõudsid suurt organiseerimist. Ilmnesid ka  esimesed vastasseisud võitluses Eesti vabaduse eest. Juba 3. novembril 1988 teatas ERSP kohalik juht, et nemad enam meiega „ühes liivakastis” ei mängi. Ometi vajasid nad meie tugevat abi Eesti Kongressi valimiste organiseerimisel veebruaris 1990. Julgen öelda, et Rahvarinde ja omavalitsuste toeta poleks Eesti Kongressi valimisi Viljandis toimunud.

Tuli ette ka üsna hullult ohtlikke ettevõtmisi. Teadupärast asus Viljandis NSV Liidu erivägede garnison. Meie hulgas leidus inimesi, kes koos tolleaegse EKP rajoonikomitee esimese sekretäri Jaak Allikuga võtsid kontakti garnisoni ülemaga. Saavutati kokkulepe, et sõjavägi rahvakogunemistesse ei sekku.  Jaak Allik osales nüüd ka meie mälestusüritusel.

Meenutada oleks veel paljut, kuid lõpetuseks olgu see, et 13. aprillil 1988 ütles Edgar Savisaar ETV saates „Mõtleme veel” välja ajaloolise idee: ”Asutame Rahvarinde perestroika toetuseks.” Et need olid õiged sõnad õigel ajal, tõestas edasine elu. Vabaduse ja vastuhaku ideed, mis hõõgusid Eesti rahva südames, olid üksikute tulekolletena järjepannu süttinud: fosforiidikaevandamise vastane liikumine, loomeliitude pleenum, muinsuskaitse tegevus, Hirvepark, noorte öölaulupeod jms. Nüüd aga lahvatas üldine leek, mis haaras kogu Eesti. Ainuüksi Viljandimaal tekkis paari-kolme kuuga üle saja RR tugigrupi, milles osales tuhandeid inimesi. Nii see läks.

Au Rahvarindele ja selle tegijatele!

Imelik on mõelda, et tänaseks on suured sündmused mandunud väiklaseks kisklemiseks Eesti vabaduse teokstegijate au omamise üle. Minu ja paljude-paljude teadvusest ei ole aga võimalik kustutada teadmist Eestimaa Rahvarinde suurusest.

Erilist rõõmu tegi aga mulle ja kõigile tol õhtul kultuurimajasaalis viibinuile üks lause Jaak Alliku kõne lõpuosast: ”Räägitagu mida tahes, aga ilma Edgar Savisaareta poleks seda võitu sellisel kujul olemas.” Erakordselt väärtuslik tõdemus; arvestades, et nende kahe mehe suhted aegade vältel pole olnud kõige südamlikumad.

Au neile ja au Eestimaa Rahvarindele!

VALLI VEIGEL, Sakalamaa Rahvarinde veteran

Jaga |