Nädala juubilar ALGIRDAS BRAZAUSKAS 80

Algirdas Brazauskas oli Leedu poliitikas keskne tegelane 1970-ndatest kuni 2006. aastani, mil läks erru. Ta oli aastail 2001-2006 Leedu peaminister, olles sel ajal Baltimaades pikima staažiga.

Tema fenomeni mõistmisel on suur osa Leedu sisepoliitilistel arengutel, mis meie omadest on olnud üsna erinevad. Loomulikult on oluline Brazauskase isik, tema karismaatilisus, mis vastas leedulaste seesmistele ootustele. Ilmselt omal moel kehastas Leedu kauaaegne liider tugevat ja võimukat suurvürsti-tüüpi - alates juba eesnimest. Algirdas oli üks silmapaistvamaid Leedu kuulsate suurvürstide pikas reas.

Brazauskas tegi juba Leedu NSV ajal korraliku karjääri. Ta oli 1965-1967 ehitusmaterjalide tööstuse minister, 1967-1977 riikliku plaanikomitee aseesimees, 1977-1987 Leedu kompartei keskkomitee sekretär.

Üleminekuajal, aastatel 1988-1990 oli ta koguni Leedu KP keskkomitee esimene sekretär.

Lihtsustatud arusaam võiks Brazauskast pidada vanameelseks kommunistiks. Just tema mõjutas novembris 1988 konstitutsioonikriisi ajal Leedu NSV Ülemnõukogu mitte vastu võtma meie eeskujul suveräänsusdeklaratsiooni. Kiiresti jõudu kogunud Leedu rahvarinne „Sajudis" pidas teda reeturiks. Aga just siis tehti leedu keelest riigikeel ning võeti kasutusele Leedu endine lipp ja hümn

.

1990. aastal asutas Brazauskas, vastukaaluks mõjuvõimsale „Sajudisele", rahvuslikult meelestatud Leedu KP liikmeskonna baasil suure ja tugeva Leedu Demokraatliku Tööpartei. Leedu KP oli esimene, kes detsembris 1989 lõi lahku NLKP-st. See tähendas otsest vastasseisu Kremliga.

Brazauskase juhitud Tööpartei toetas „Sajudise" suunda Leedu iseseisvuse taastamisele, ent paljudes majandus- või sotsiaalpoliitika küsimustes põrkusid nende arvamused järsult. Brazauskas suutis endisest komparteist kujundada uueaegse sotsiaaldemokraatliku partei.

1992. aasta sügisel, uue Seimi valimisega, liikus Leedu poliitiline pendel järsult vasakule. Sügisel 1992 sai Brazauskasest presidendi kohusetäitja, 25. veebruaril 1993 vannutati ta presidendi ametisse.

Brazauskase tõus taasiseseisvunud Leedu esimeseks presidendiks oli rahvasvahelisele avalikkusele suur üllatus. Leedust sai esimene postkommunistlik riik, mis valis endised kommunistid tagasi võimule. Brazauskas ise rõhutas Läände integreerumise tähtsust ning heanaaberlikke suhteid Venemaaga. Sügisel 1997 võttis teda vastu Venemaa president Boriss Jeltsin.

1998. aasta presidendivalimistel Brazauskas ei osalenud, teatades poliitikast loobumisest.

Järgnevalt Demokraatlik Tööpartei ühines Sotsiaaldemokraatliku Parteiga, 2001. aastal valiti Brazauskas uue erakonna esimeheks. Leedu sisepoliitikas, kus pendel käis selgesti ühelt tiivalt teisele, kehastas Brazauskas järjepidevust ja sirgjoonelisust.

Leedu sisepoliitilised segadused võimaldasid tal uuesti esiplaanile tõusta. Järjekordsetel Seimi valimistel saavutasid ootamatult suurt edu uute jõududena Uus Liit ja Liberaalide Liit. See näitas rõhuasetuste muutumist - Leedu ühiskond oli väsinud parempoolse „Sajudise" ja vasakpoolsete vastasseisust, mis iseloomustas 1990. aastaid.

Samas Brazauskasele ideeliselt lähedasem sotsiaal-liberaalne Uus Liit tormas koalitsiooni, jättes kõrvale valimised võitnud Leedu SDP. Noorem valitsus ei pidanud kaua vastu, sest suured erastamisskandaalid räsisid kiiresti poliitilise ressursi. Nüüd tuli taas vanad vankrid välja tuua.

Nii asuski 68-aastane Algirdas Brazauskas Leedu peaministri ametikohale. Ka president Valdas Adamkusel ei õnnestunud blokeerida ekspresidendi tagasipöördumist poliitilisele areenile.

Algirdas Brazauskas oli üle kuue aasta järjest peaminister. Sel ajal sai Leedust nii Euroopa Liidu kui ka NATO liige. Peaministri kohalt astus ta 2006. aastal ise tagasi, seoses oma koalitsioonipartneri skandaalidega.

Näib, et Leedu valijaskonnas kujunes 2000-ndate algusaastatel selge paralleel: omal ajal suutsid Brazauskas ja "rahvuskommunistid" vähendada Moskva mõju, ja sel moel Leedu huve kaitsta, nüüd suutis valitsusjuht olla vastu Lääne suurfirmade tahtmistele osta Leedust magusaid tükke. Nii vastandus Brazauskas selgelt n-ö nooremate "müügimeestest poliitikute" põlvkondadele, kehastades väärikat riigijuhti, kes mõtleb Leedu väärtuste hoidmisele. Viieteistkümne üleminekuaasta jooksul ei mänginud ta end mõne lihtsa skandaaliga maha, jäädes alati iseendaks - aga just selline sirgeseljalisus lisas usaldust.

Algirdas Mykolas Brazauskas põdes juba peaministrina töötamise ajast lümfogranulomatoosi. Ta suri 26. juunil 2010 oma kodus Vilniuses selle raske verehaiguse tagajärjel.

Märgime veel, et Eesti presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel on annetanud Algirdas Brazauskasele kaks aumärki: Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärgi (1997) ja Valgetähe I klassi teenetemärgi (2004).

KÜLLO ARJAKAS

Jaga |