Nädala juubilar TARASS ŠEVTŠENKO 200

Kirjanik, luuletaja ja ka hea joonistaja Tarass Ševtšenko sündis 9. märtsil 1814. a Morõntsis Kiievi kubermangus (tänapäeval Tšerkassõ oblast). Tema elust on vändatud mitu filmi ja tema loomingu eri tahkudest on kirjutatud hulk raamatuid. Tõepoolest ka oli, mida filmida või millest kirjutada - klassiku elu kujunes erakordselt dramaatiliseks.

12-aastasena jäi ta saatuse tahtel täielikult orvuks; ema oli väike Tarass kaotanud veelgi varem. Ta oli kohaliku mõisniku Engelhardti pärisorja poeg ning ta isegi unistas vabadusest veel aastaid. Tarassi vabaksostmist korraldasid vene kultuurisuurused Vassili Žukovski ja Karl Brüllow. Viimane maalis kirjandusgeeniusest ka portree, mille müügist saadud 2500 rubla maksti Ševtšenko pärisorjusest vabastamise eest.

Tänulikult pühendas noor poeet Žukovskile oma poeemi „Katerõna". Ka maalimisest oli Tarass Ševtšenko alati huvitatud. Ta esimeseks õpetajaks oli Vilniuse ülikooli professor armeenlane Jan Rustem. Hiljem, Peterburi Kunstide Akadeemias sai Ševtšenko koolitust Karl Brüllowi käest. 1840. aastal ilmus Ševtšenko üks kuulsamaid teoseid - luulevalimik „Kobsaar", kaks aastat hiljem poeedi mahukaim luuleteos „Haidamakid".

Samal aastal külastas Ševtšenko teel Rootsi ka Tallinna.

Ukrainas kiideti Ševtšenko teoseid üksmeelselt, aga osa vene kriitikast, kahjuks ka Vissarion Belinski, pidas poeedi taset provintslikuks. Ülikud polnud rahul Ševtšenko pilkava tooniga tsaariperekonna suhtes.

Poeemis „Unenägu" kritiseeris Ševtšenko lisaks Nikolai Esimesele ka Peeter Esimest ja Katariina Teist. Kirjanik tundis kaasa ikestatud rahvastele ning unistas koos nendega vabanemisest tulevikus. Need meeleolud ja tõekspidamised on selgesti kirjas poeemis „Kaukasus".

Lisaks kirjanduslikule loomingule jäi Ševtšenko otsustajatele meelde ka oma tegevuse tõttu Kyrillose-Methodiose vennaskonnas, mis vormilt oli pühendunud küll hariduse levitamisele, sisuliselt aga tegutseti pärisorjuse kaotamise poolt ning slaavi rahvaste suurema ühtehoidmise nimel tsaarivõimu vastu. Siis saigi valitsejatel mõõt täis, ja 33-aastane poeet saadeti reamehena Orenburgi lähistele sõjaväeteenistusse, sisuliselt asumisele.

Asjaga oli kursis tsaar Nikolai Esimene isiklikult, kes oma käega kirjutas Ševtšenko karistusotsusele peale nõude kõige karmima järelevalve vajalikkusest.

Õnneks kergendas poeedi saatust ajutiselt ta joonistamisoskus. Tarass Ševtšenko võeti kunstnikuna kaasa teadusmatkale, mis viis sõdurist vangi Araali järve ja selle ümbrust uurima. Lisaks sadadele joonistustele jäid neid matkakuid meenutama paljud rahvalauludele lähedased luuletused.

Ševtšenko vangistusaastad aga jätkusid. Ta pidi seitse aastat veetma sünges Novopetrovski kindluses Mangõšlaki poolsaarel. Seal kirjutas ta mõnegi venekeelse jutustuse, milles pea kõigis on tunda ka oma isikliku elu katsumusi ja kogemust.

Kirjaniku saatust ei muutnud isegi uue tsaari Aleksander II trooniletulek.

Nende aastate mõtted koondas Ševtšenko oma venekeelsesse päevikusse, mida pidas kaua. Ametliku vabastuse sai kirjanik alles 1857. aastal. Tema vabastamiseks tegi palju Kunstiakadeemia tollane asepresident krahv Fjodor Tolstoi.

Läks veel aasta, mil Ševtšenkol lubati elama asuda Peterburi. Ta tutvus- ja sõprusringkonda kuulusid paljud Venemaa kultuuritipud; Saltõkov-Štšedrin, Turgenev ja Nekrassov teiste seas. Ka demokraatlikult meelestatud kriitika esindajad Dobroljubov ja Tšernõševski kiitsid tema teoseid.

Kirjaniku suhtes aga jätkati salajast jälitustegevust. Mõne aja pärast poeet arreteeriti uuesti ning ta pidi kunstiakadeemias elades taluma pidevat nuhkide lähedust.

Kuid 1860. aastal siiski tunnustati avalikult Tarass Ševtšenko kunstnikutalenti - ofortide ja gravüüride eest omistati talle akadeemiku nimetus. Kahjuks juba järgmise aasta 10. märtsil Tarass Ševtšenko suri kõigest 47-aastasena. Vangla- ja asumiseaastad ning kahjuks ka ülemäärane napsitamine olid teinud oma töö ning ukraina kirjanduse rajaja ja väljapaistev kunstnik lahkus üsna noorelt.

Geeniuse 200. sünniaastapäeva tähistati kogu maailmas, erilise tähendusega aga Ukrainas ja Venemaal. Peetakse ju Ševtšenkot õigusega ka vene kirjanikuks. Ega asjata pole arvatud, et Tarass Ševtšenko auks võiks 9. märtsist võiks saada venelaste ja ukrainlaste rahvusliku leppimise päev. Pole üldsegi paha mõte, eriti täna. Tema õlimaal „Katerõna" aga sobib hästi uue Ukraina kunstiliseks sümboliks. Lapseootel naine kõneleb vaatajale sedavõrd paljust, et igaüks leiab sellelt maalilt oma tähenduse. Kindlasti kuulub nende hulka ka lootus uuele elule, soov seda uut hoida ja kaitsta.

ENN EESMAA

Jaga |