Eesti, mida me tahtsime

Tallinna areng hirmutab Toompea võimukandjaid, sest samal ajal, kui riik inimestest tühjaks voolab, suureneb pealinna elanike arv muljetavaldava kiirusega. Pole tarvis rääkida, kuidas Savisaar ehitab üles oma „vürstiriiki", pigem tuleks kaasa tunda parempopulistide poolt „vene kaardiga" hullutatud rahvale mujal Eestis - need ärahirmutatud inimesed on valinud riigi etteotsa küünilised ja rahva vajadustega mitte arvestavad juhid.

Eestimaa on tõesti meie kätes, ning see, kas meie inimene hoolib paremast saatusest, selgub uutel parlamendivalimistel. Aga just Riigikogu valimiste pärast on Tallinna edulugu meie valitsusparteilastele vastukarva. Nad aduvad äärmiselt valuliselt, et inimesed Narvast Kuressaareni ja Rakverest Valgani eelistavad seda erakonda, kes on suutnud Tallinna ka rasketel aegadel kõige ohtlikumatest karidest mööda tüürida.

Nii saakski Suur-Tallinna idee uut algust tõotava tähenduse.

Tallinna juhtide märksõna: hoolivus

Millised on märksõnad, mis parempoolsetel juuksed püsti ajavad, aga tallinlastele meele järele on? Need on linnarahvaga arvestamine, tulevikku suunatud areng, julgus mõelda suurelt.

Et mõista, kui suure arengu on pealinn läbi teinud, vaatame tagasi kümne aasta taha. Vabaduse platsil laiutas tollal tolmune autoparkla. Harju tänavat palistasid isamaaliitlaste poolt välja kaevatud ja maltsakasvanud sõjaaegsed varemed. Teekond lennujaama viis piki kohutavat Tartu maanteed. Pärnusse sõitjad pidid ukerdama mööda Vabaduse puiestee kuumaastikku. Kesklinn oli täis ummikuid, kuna puudus ümbersõit; segadust täiendasid liinibussid - tossavad Ikarused. Kesklinnas, Mustamäel ja Lasnamäel puudusid korralikud kaubanduskeskused. Mere äärde minek tähendas turnimist üle okupatsiooniaastatest jäänud varemete jne jne jne.

Üsna provintslik! Ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui oleksid jätkanud need mugavuspoliitikud, kes linna seni juhtisid.

Õhk sai puhtamaks

Keskerakonna aastatepikkuse stabiilse valitsemise järel võib Tallinn end häbenemata pidada üheks Euroopa kaunimaks pealinnaks. UNESCO kultuuriväärtuste nimekirja kantud korrastatud vanalinn koos laieneva jalakäijatetsooniga on turismimagnet, mis toidab suuremat osa Eesti turismindusest ja hotellimajandusest. Väärikaid rahvakogunemisi korraldatakse nüüd uhkel Vabaduse väljakul, millest on saanud riigi esindusväljak. Unustatud on lennujaama viiv kolgata tee. Tõelise sajandirajatisena valmis Ülemiste liiklussõlm. Linnasüdamest on kadunud ummikud. Õhk on puhtam, tänavad inimsõbralikumad. Tasuta sõit ühissõidukites on peatanud arutu autostumise.

Taastatud merelinnamaine

Euroopa kultuuripealinna järelkajana oleme uhked Tallinna mitmekülgse kultuurielu üle. Tallinn on taastanud oma merelinnamaine. Vaade lahele on avatud, iga-aastased merepäevad seovad meid teiste sadamalinnadega, Kultuurikilomeeter juhatab maailma ühe omanäolisema meremuuseumi juurde.

Lõpuks on välja ehitatud ka Lasnamäe ja Mustamäe kunagi pooleli jäänud taristud, Lasnamäe spordikompleks saab peagi lisa - ajakohase jäähalli. Ärgem unustagem Lilleküla jalgpallistaadionit, Saku Suurhalli, Solarist jmt!

Tallinn on saanud uueks.

Pealinna hoolivusprogramm

Lisaks linna välisilme muutumisele on paranenud suhtumine elanikesse. Tallinna toetusprogramm hõlmab nii eakaid elanikke kui ka paljulapselisi peresid, õpilasi, elu hammasrataste vahele jäänuid, aga ka algajaid ettevõtjaid. Ainsa omavalitsusena Eestis suutis vaid Tallinn inimlikult lahendada sundüürnike probleemi.

Tallinna ja Savisaart on süüdistatud selles, et siin soovitakse rohelise kaardiga eristada tallinlasi teiste piirkondade elanikest. Kui asju õiglaselt hinnata, on tegemist küll hoopis tervitatava algatusega, mis pakub omavalitsuse enda maksumaksjatele tasuta või soodustatud tingimustel teenuseid. Selle jaoks ju valitsused ongi, et rahva elu hõlpsamaks muuta. Erinevalt riigivalitsusest töötabki Tallinna linnavalitsus selle nimel. Mida enam lisandub rohelisele ühiskaardile uusi kasutusvõimalusi (nt apteekides või loodavates munitsipaalpoodides), seda turvalisemalt võivad tallinlased end tunda.

Tühikargajad Tallinnas mõjule ei pääsenud

Jõudsin käsitleda vaid murdosa positiivsetest muutustest, mis Tallinnas on Edgar Savisaare linnapeaks oleku ajal ellu viidud. Tallinlaste enamus hindas neid muutusi, toetades valimistel stabiilset arengut ja eirates tühikargajaid, kelle ainsaks ideeks on võitlus ühe läbi aegade väljapaistvama Eesti poliitiku vastu.

Delfis avaldas keegi arvamust, et Edgar Savisaar on suurest poliitikast väsinud ja tegeleb vaid kommunaalmajandusega. Väidan, et selliselt mõtlev inimene ei taipa poliitikast ööd ega mütsi. Savisaarel on käsil suurim poliitiline eksperiment, millele võrdset on meie ajaloost raske leida - ta ehitab valitsuse ja paremerakondade vastutööle vaatamata vanas heas Tallinnas üles sellist Eestit, nagu lootsid näha need sajad tuhanded, kes murranguhetkil seisid Balti ketis. Ta ehitab hoolivat, tasakaalustatud, oma geopoliitilist asendit linlaste heaoluks kasutavat ning jõukat linna, kust ei pageta parematele välismaistele rohumaadele.

Savisaar sobib nii linnapeaks kui ka presidendiks

Kohatu on küsida, miks matab Savisaare kaliibriga poliitik end kommunaalprobleemide rägastikku, kui võiks samahästi kandideerida presidendiks. Aga nimetage mõni algatus, mida meie praegune president on inimeste elujärje parandamiseks ette võtnud?! Paneb kukalt kratsima - ükski ei tule meelde.

Linnapea Savisaare tegevuse läbi on võitnud kõik 430 000 tallinlast. Siia võib lisada veel ümberkaudsetest valdadest, aga ka kaugemalt pealinna tööle käivad ja Tallinna teenuseid ning siinset taristut tarbivad inimesed.

Tegelikult tarbib Tallinna kogu Eestimaa - sest Tallinn on ju selline Eesti, mida me tahtsimegi.

LAURI LAASI, tallinlane

[fotoallkiri] LINN NAGU MUINASJUTT: Hetkeks on poliitkired maha võetud. Jõulurahu saabub linna. Tallinn on nii hästi juhitud, et annab tervele Eestile silmad ette. Ja järjest rohkem märkavad uhke vana linna tegemisi ka Euroopa ja maailm.

Jaga |