Pension on prioriteetide küsimus

MARIKA TUUS,      04. mai 2005


Kui ma mõne kuu eest valmistasin ette muudatusi pensioniseadusesse, mille eesmärgiks oli pensione oluliselt tõsta, kahtlesid rahasummade suurusjärkudes isegi mõned nooremad Keskerakonna liikmed.

Rääkimata aga sellest, et meie eelnõu ei toetanud Juhan Partsi valitsus, ei tõstnud sotsiaalkomisjonis pensionitõusu poolt kätt peale Keskfraktsiooni liikmete ühegi teise erakonna esindajad opositsiooni ega koalitsiooni poolelt. Kõik läks aga teisiti ja uus seaduseelnõu ei jäänud sahtlisse koitama.

Pensionitõus õõnestavat Eesti riiki?

Tõsi on see, et tegemist on kõikide aegade suurima pensionitõusuga, taasiseseisvumisaja mahukaima kulutuste suurendamise kavaga.
Aga küsida võib ka teisiti. Kui Juhan Partsi valitsus langetas jõukamate kasuks makse, millega tekitati riigi rahakotti pea miljardiline auk, siis miks ei võiks me nüüd lubada pisutki inimväärsemat elu nendele põlvkondadele, kes on niigi kannatlikult talunud Mart Laari valitsuse ajal tehtud eakaid nöörivat pensioniindeksit, igapäevast alandamist ja mõnitamist ning pensionirahade kantimist teise sambasse.
Nüüd ütlevad ka sotsiaaldemokraadid, kelle sotsiaalminister Eiki Nestor tõstis mäletatavasti omal ajal pensione 1 ja teisel aastal 11 krooni võrra, et sotsiaalmaksust pensionäridelt ära võetud 4% tuleks sinna tagasi kanda. Ent tuletame ikka meelde, et just Mõõdukate, Reformierakonna ja Isamaaliidu valitus sellesama otsuse – tänaste pensionäride raha kantimise elujõuliste noorte töölkäijate arve peale ju omal ajal tegigi.
Ja Keskerakond on sellele alati vastu hääletanud. Ei, mitte kogumispensionidele, vaid teise samba rahastamisele tänaste pensionäride ja teise sambaga mitteühinenud inimeste arvelt. Laar, kes omal ajal pensionid külmutas ja pidas võimalikuks ka nende langetamist, arvab nüüd, et pensionide viimine Euroopa keskmisele tasemele õõnestab meie majanduse arengut.
Veelgi piinlikum on lugeda Eesti Panga presidendi Vahur Krafti, kelle vabatahtlikku pensionisambasse kannab riik aastas üle 155 000 krooni ja seda miljoni ja 300 000 aastateenistuse juures, taunivat suhtumist pensionitõusu. Situatsioonis, kus ainuüksi Eesti Panga personalikuludeks läheb aastas üle 77 miljoni krooni, arutatakse tavapensionäride mõnesaja krooni ümber.
Eelmise valitsuse suhtumist näitab aga seegi, et veel nädal enne valitsuse kukkumist andsid nii sotsiaalminister Marko Pomerants kui ka rahandusminister Taavi Veskimägi Keskerakonna seaduseelnõule hävitava hinnangu, kuna selleks puuduvat raha. Äraütlevas vastuses on öeldud, et pensionid tõusvat meil niigi kiiremini kui palgad ning et sotsiaalkindlustuskoodeksi järgi vanaduspensioni soovituslikuks suuruseks peetav 40% meeslihttöölise palgast 30aastase staazhi korral olevat meil juba eelmisel aastal 5%-ga ületatud.
Muidugi ei sõnakestki sellest, et meie ja Euroopa tööliste palgad erinevad omavahel kordades ning statistika järgi meil polegi analoogilist tööliste kategooriat, keda aluseks võtta, rääkimata ümbrikupalkadest. Ei räägita sellestki, et hinnad on kasvanud kiiremini kui pensionid. Ja ei tehta teadmagi, et meie keskmine pension on vaid paarisaja krooni võrra suurem absoluutsest vaesuspiirist.

Kõige taga on suhtumine, mitte raha

Mis puutub aga hoiatusse, et pensionitõus kahjustavat meie konkurentsivõimet ning selleks polevat raha, siis uskuge, riik ei lähe pankrotti ja riigi eelarve jääb ka pärast täiendavat pensionitõusu tasakaalu. Opositsiooni väited, et riik peab juba tuleval ja ülejärgmisel aastal kasutama reserve või võtma pensionide maksmiseks laenu, on liialdus.
Sotsiaalminister Jaak Aabi arvates on alusetud väited, et valitsus elavat töötava ja noorema põlvkonna kulul ning jätab pensionärid pensionitõusust ilma aastatel 2007–2009.
Kuna pensionikassa puudujääk oli pensionireformi mudelisse juba algselt sisse kodeeritud ja endise koalitsiooni valitsemise ajal oleks pensionikassa kogudefitsiit sel ja tuleval aastal olnud üle 1,1 miljardi krooni, tähendab aga seda, et augu katmiseks oleks pidanud nii või teisiti lisaeelarvet kasutama. Tuleval aastal on miinus kõige suurem – 1,7 miljardit krooni, edasi see üha väheneb. Aastal 2009 on pensionikassa miinuses miljardi krooniga ja aastaks 2013 on pensionikassa laekuvate maksudega juba kaetud. Seejuures on arvestatud ka indekseerimisega.
Aastatel 2005–2007 ei kavatse valitsus lisavahendeid kasutada, tekkiv miinus kaetakse eelarvest. Kui opositsioon ütleb, et meil pole selleks raha, siis meie väidame, et on, kõik sõltub sellest, kuidas seda jagada. See on prioriteetide küsimus.
Ministri arvates võib aastal 2008 kaalumisele tulla stabilisatsioonireservi kasutuselevõtt. Ent reservi loomise üks põhjustest omal ajal oligi suurte reformide läbiviimine ja esimesena on alati mainitud pensionireformi. Indekseerimine jätkub kavandatud rütmis ka pärast erakorralisi pensionitõuse selle aasta juulis ja tuleva aasta aprillis. Pensionide tõstmine on aastaid kestnud ebaõigluse heastamine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)