13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
eesti 15. mina 15.URSULA ILO, 16. august 200615 on kahtlemata eriline. ühel või teisel viisil on see üks nendest sünnipäevadest, mida kõik ootavad ja enne mida öösiti ei magata ning kiputakse hinnangut andma senisele ja entusiastlikult kavandama kõike uut. minu 15ndal segunes ootus üllatusega, harjumuspärasus ülima seiklusega, kaugus kodust ja kallitest tõi mu ellu hulgaliselt neid, kes ennast sinna ka jäädvustasid. minu 15 oli hetk, kui aina tähtsamaks sai minu tahe, otsused, vajadused ning nende kohandamine ümbritsevate inimeste omadega. nii indiviidi ehk minu kui ka riigi tervikuna arengutähiseks võib võtta ju nimelt 15 sünnipäeva. kuni selle tähtpäevani on areng enamasti kas otsesemalt või kaudsemalt rohkem seotud ja mõjutatud. minu eest on valikuid teinud vanemad, riigi eest valitsused ning suuremad poliitilised jõuringkonnad vastavalt oma nägemusele, kuid siiski silmas pidades hoolealuse huve. nüüd on hilja teha suuri kannapöördeid ning kiireid murrangulisi otsuseid, järjest enam on otsuse langetamisel mõjutavateks faktoriteks eelnevad otsused ning nende tagajärjed. mis on ka loogiline, sest nüüd on selge, et minust ei saa enam kunagi ei baleriini ega ka ooperilauljat. see aga pole kurvastav, sest tehtud valikutest tulenevalt saan ma enam süveneda asjadesse, mis mind paeluvad ja puudutavad. seega hilja, et alustada algusest, kuid ideaalne hetk, et minna edasi ennast pidevalt täiendades. lapsepõlv on seega selleks korraks möödas, sai piisavalt nii liblikaid taga aetud kui ka mõned korrad noaga valusasti näppu lõigatud. see oli tore aeg, mille võlu seisnes kõiges uues, mida sai kogeda ja tunda. ja kuigi neid tundeid sõnadesse panna ei saa ning aja möödudes kattuvad nad tasahilju mälestuse võrguga, tuleb lapsepõlvest väljakasvu ajal meeles pidada kahte elu põhitõde, mis kahjuks paljudel kipuvad ununema. esiteks, tuleb osata ning tahta unistada ja püüda neid unistusi just nagu liblikaid. ning teiseks tuleb meeles pidada, et aeg parandab haavad või nagu mulle ikka väiksena öeldi, et küll pulmadeks saab terveks. sellest hoolimata, sama reha otsa uuesti joosta ei tasu. 15 aasta kanti jääb enam-vähem ka oodatud-kardetud puberteet. aeg eksperimenteerida, katsetada ja kogeda. loomulik, et selle käigus ollakse enam impulsiivsemad ning samas jonnakamad, nii kujunebki identiteet, ego. ükskõik kui rahutu teismelise puberteet ka on, kokkuvõttes on ta ikkagi rahulikum ja valutum kui kogu riigi puberteet tervikuna. tahe olla korraga nii suur kui väike, iseseisev ja kaitstud põrkuvad omavahel igas sfääris ning pärsivad seni küllaltki edukalt ja kiirelt toiminud riigi arengut märgatavalt. kui eeskujuks tuua praeguse poliitilise ning äri maastiku, näib kõrvalseisjale paraku, justkui oleks hulgaliselt intelligentseid, soliidseid ning haritud inimesi taas kord enda võimusesse haaranud kompromissitu noorusaeg. ja see ei ole esteetiliselt ilus vaatepilt. ma olen täiesti kindel, et kui teha tänaval uuring inimeste seas, paludes neil reastada viis kõige halvemat sündmust riigis taasiseseisvus ajal, loeb ta need kui päheõpitult mõtetest maha. alustades Estonia hukuga ning lõpetades kasvõi aidakatuse sissekukkumisega. küsides aga viit kõige rõõmustavamat sündmust või kordaminekut jääb ta toppama ja vajub mõttesse. kogu minu teadlik elu on kestnud taas iseseisuajal ning mulle teeb õigusega haiget, kui seda aega seostatakse vaid õudusega. sest kõigest hoolimata on minu elu olnud ilus. mul on võimalus käia eesti keelses koolis ja minna ülikooli, mul on kättesaadav kogu massimeedia ajastul leviv info, mul on vabadus reisida ja suhelda piiridest sõltumatult. ma olen näinud mitut eestlasest olümpiavõitjat ja käinud mitmel laulupeol, ma saan poes maksta kroonidega ja mul on isegi päris eestikeelne Skype. kes oleks seda arvanud 16 aastat tagasi? niisiis on mul vedanud, et elan just praegu, kuigi päris mõistmata seda hinda, millega see kõik on saavutatud. kuid nii nagu minu vanemad ei mäleta Vabadussõda, ei mäleta mina laulvat revolutsiooni. see on paratamatu. muide ma olen selle üle ka õnnelik, et Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. seda viimast küll mitte konkreetse ja reaalse sõjaohu tõttu, vaid pigem see tõendab väikse ja noore riigiga arvestamist ja selle aktsepteerimist. see aga on omakorda teatava küpsuse märk, mingi tähis on jällegi saavutatud. ja ka loodus on tõestanud, et sümbioossuhted on kõige püsivamad. jah, valikud siia jõudmiseks on olnud rasked, kuid tihtipeale vajalikud. kõigest hoolimata on ju hea, et oleme just siin ja praegu. palju on tehtud ja väga palju veel teha, kuid meil on võimalus neid samme astuda ja see on väärtus, mida paljud ei hinda. meil pole küll ideaalset heaolu, kuid tänu sellele pole ka hulgaliselt immigrante. meil pole naftat, kuid meil pole ka sõda, me õnneks ei tea palju terrorismist ega linnugripist. kuid lõpuks ometi on möödas kehv suusailm ja ümberringi valitseb sume eesti südasuvi. ja millal veel oleks parem nautida seda, mis meil tõesti on. see soovitus võib tunduda naiivne, kuid millal siis veel on selleks võimalust. ma võin ausalt öelda, et 16 pole enam päris see sama mis 15. seega ilusat 15ndat!! Viimati muudetud: 16.08.2006
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
