Nädala juubilar: Boba ehk Vladimir Sapozhnin 100

Ralf R. Parve,      19. juuli 2006


25. juulil 1906 Narvas sündinud Vladimir Sapozhnin astus juba viieaastaselt lavale tsirkuseartistina. Aastail 1922–1940 esines ta Euroopa ja Ameerika varieteedes. 1936. aastal sai eksternina lõpetatud Tallinna Konservatoorium viiuli erialal.

Boba oli kogu maailma läbi reisinud. Tema koduseinal rippus kaart, kus pisikesed lipukesed tähistasid käidud kohti, – tühjad olid ainult Aafrika ja Mongoolia. Euroopa oli lipukesi väga tihedalt täis, Ameerika ka – seal töötas Boba terve aasta. Ta võis laulda mis tahes keeles, minna näiteks hispaaniakeelselt tangolt sujuvalt üle gruusiakeelsele laulule; saksa ja vene keeles esinemisest rääkimata.
1944–1990 oli Vladimir Sapozhnin ENSV Riikliku Filharmoonia solist. Filharmooniaartistina esines ta viiuldaja, ksülofonisti ja imitaatorina. Rahva poolt tõesti armastatud estraaditäht viiuldas seitsmekümnendatel aastatel Viru varietees, Moskva kohvikus ja Tallinna õnnepalees. Viimases kippus pulmaseltskond siis küll rohkem viiuldajat kui pruutpaari imetlema.

Vladimir Sapozhnini viimane avalik esinemine oli 1996. aasta Õllesummeril. 3. augusti Postimehes ütles ta, et kavatseb lavategevuse lõpetada tolle aasta septembris-oktoobris. 85-aastase lavaeluga legendaarse Boba nimi seisis veel 24. novembri dzhässikontserdi kavalehel. Vanameistri elutee sai otsa 6. detsembril 1996.

Helilooja Valter Ojakäär on meenutanud:
"Minu arvates Vladimir Sapozhninit päris üheselt paika panna ei saagi, ei ajas ega ruumis. Ajas – nelja inimpõlve riivates, ja ruumis – tegelikult läbi terve maailma. Pealegi oli ta selliseks paari sõnaga defineeritavaks paikaasetamiseks liiga liikuv ja mitmekülgne inimene. Ta oli minu jaoks alati täiesti unikaalne nähtus, ja isegi mitte ainul Eesti või siis Nõukogude Liidu ulatuses vaadates, vaid maailma mastaabis. Ma usun, et oli olemas temast virtuoossemaid viiulimängijaid, paremaid lauljaid, täiuslikumaid dirigente, osavamaid karaktertantsijaid. Aga samas ma ei tea kedagi, kes oleks eneses kõik need oskused liitnud ja pealegi veel nii kõrgel tasemel.
Muidugi ei piirdunud Sapozhnini kunstnikusära veel kaugeltki sellega, mida praegu nimetasin, sest kõik teavad teda suurepärase süvamuusikuna. Ma olen teda kuulnud sõnakunstnikuna ja näinud isegi filminäitlejana. Tean ka tema heliloomingut. Eks see ühtekokku on tõesti midagi ainult Boba Sapozhninile omast.
Minu jaoks oli Vladimir Sapozhnin ühest küljest inimene, kelles oli väga rohket meistrioskust: ta tegi paljut ütlemata virtuoosselt. Kuid teisest küljest oli tal ka lapse siirast mängurõõmu. See esimene poolus äratas minus imetlust ja teine kutsus kaasa rõõmustama."

Mänguoskuse all pole Valter Ojakäär mõelnud ilmselt üksnes maestro hingestatud viiulimängu, vaid ka tema suurt mänguasjade kollektsioneerimise kirge. Tuntud inimeste mänguasjade näitusel Tartu mänguasjamuuseumis 1999. aastal olid välja pandud Vladimir Sapozhnini tinasõdurid. Need koos puukindlusega oli 9-aastane imelaps leidnud garderoobist pärast üht kontserti Petrogradis 1915. aastal – komplekti oli talle kinkinud tsaar Nikolai II. Need tinasõdurid saatsid Sapozhninit kõigil ta reisidel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)