Juhid vajavad rohkem koolitust

AADU RAST,      16. november 2005


Raadio teatas, et Tallinn-Tartu maantee 47. kilomeetril hukkus Agne Trummal. Lehed teatasid järgmisel päeval, et Põhja ringkonnaprokuröri Katrin Suti sõnul oli esialgsetel andmetel süüdi Citroeni juht (s.t Trummal), kelle sõiduk kaldus kurvis vastassuunavööndisse.

Iga vigastustega, liiati veel toreda inimese surmaga lõppenud liiklusõnnetus on vapustav. Aga neid ikka juhtub. Ometi see on asi, millega ei saa leppida, mis paneb südant valutama. See sunnib ikka ja jälle küsima, et kas siis tõesti ei saa ilma surmata. Minu siseveendumus ütleb, et paljugi annab ära teha, et neid ikkagi tublisti vähem oleks. Võtame või Põhja- ja Skandinaaviamaad, kus surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi on palju vähem. Autosid aga mitte.
Ja ei ole midagi paremat liiklusõnnetuste vastu kui õpetada inimesed paremini autot juhtima. Lubade kätteulatamine ei tee veel mitte kellestki head juhti.
Jälgides kas või igahommikusi liiklusteateid, satud ikka ja jälle kuulma, et õnnetus juhtus auto kaldumisega vastassuunavööndisse. Ja senisest ikka rohkem, sest üha enam on meil autosid teedel. Arvan, et tasuks analüüsida suhteliselt sagedast vastassuunavööndisse sattumist. Esimene mõte on, et teed on liiga kitsad. Või auto rooliseadmed hirmsasti loksuvad. Aga sõita tuleb.
Aastaid tagasi Narva maanteel, kusagil Rakvere kohal keeras talvisel ajal sõiduauto juht, vältimaks suure vastutuleva veoautoga kokku põrkamist, rooli pisut paremale. Kõigi füüsikaseaduste järgi põrkas sõiduauto jääservast veoautole ette. Ei olnud enam selle juhi võimuses vältida sõiduautost ülesõitu. Hukkus kaks naist. Neist üks Eesti aasta naine. Ellujäänud juht ei vabane süümepiinast elu lõpuni.
Teiseks sageli ettetulevaks õnnetuseks on sõit teelt välja vastu puud. Nii juhtus kord isegi ühe meie peaministriga kusagil Ikla ja Häädemeeste vahel. Üksjagu halenaljakas õnnetus juhtus paar aastat tagasi Salmistu metsa vahel, kus jäärööbastes sirgel teelõigul kihutanud sõiduauto lendas, külg ees, metsa vastu puud keskelt kokku nagu liigendnuga. Masin läks ilmselt prügimäele, aga kolmest autos istunud inimesest keegi viga ei saanud. Ühe neist, eestlasest Uus-Meremaa vanahärra viisime linna, kus ta sai jätkata teed kodumaale.
Siit loogiline järeldus, et puid on liiga palju. Praegu Narva maantee ümberehitusega puhastatakse teeäärne ala mitmekümne meetri ulatuses metsast. Teelt väljasõiduga vastu puud enam ei sõida.
Need kaks õnnetuste tüüpi tekitavad mõtte, et meie teed on liiga kitsad. Põhjamaad on tõestamas, et kahepoolsed ühesuunalised teed on vähem ohtlikud. Nii ongi. Ainult, mis see kõik maksab? Nende teede puudumist maksame rohkemate liiklusõnnetustega, maksame eludega. Tasapisi ehitame ka kahepoolseid teid. Kuuskümmend aastat tagasi hakati ehitama kahepoolset Peterburi maanteed. Veel pole valmis.
Aga ikkagi on ainsaks liiklusõnnetuste põhjuseks, et juhid ei tule juhtimisega toime. Prokurör kvalifitseeris Agne Trummali surmaga lõppenud liiklusõnnetuse süüdlaseks Citroeni juhi. Mina nii ei ütleks. Minu meelest eeldab süü tahtlikku tegevust. Mina otsin põhjust. Kui otsime süüdlast, siis nendeks on meie liikluskorraldajad, liiklusõpetajad, sõiduõpetajad. Võib ju ka olla, et süüdi oli hukkunud juht, kui ta ei võtnud õppust, kuigi seda talle anti. Aga Agne Trummal maksis raha, et teda õpetataks juhtima autot. Ta tunnistati selleks võimeliseks. Kuid seda vist liialt rahulikes tingimustes.
Meie liiklus nõuab enamat. Neid, kes meil oskavad autot juhtida mis tahes olukorras, on üldse väga vähe. Mõnda tunnen. Mina nende hulka ei kuulu. Olen olnud viiskümmend aastat roolis. Olen kunagi teinud vigastusteta avarii. Valisin kahest õnnetusest väiksema. Kindlalt plekikolina. Nüüd olen targem. Õpetagem ja õppigem autot juhtima meie tingimustes. Aeg nõuab.

Autor on sotsiaaldemokraatliku erakonna liige, kes viimastel kohalikel valimistel pürgis Tallinna volikokku Isamaaliidu nimekirjas

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)