Et ei tuleks lootuse matuseid

ELLE LAUBE,      06. veebruar 2002


Igapäevaelus läheb inimesel pidevalt raskemaks. Ei ole hinda või maksu, mis poleks viisakalt öeldes muutunud. Laostunud tööstus ja põllumajandus toodab töötuid. Uusi hädalisi aga tuleb aina juurde, südames mure ja hirm tuleviku ees.

Tavainimese juhtmed lähevad pikapeale tõeliselt sassi ja suitsema. Ka kõige madalama enesehinnanguga indiviid ei talu pidevat ebakindlust. Tunnet, et oled järjekordselt petta saanud. Seda Eestit, mida rahvas hinges elus hoidis ja järeltulijatele edasi andis, ei ole ega paista tulevat. Kümme aastat oleme hoidnud ootust, lootust, usku, et pikkamööda jõuame kõik inimväärse eluni.
Ainult tublit tööd targal juhtimisel, õiget majandamist ja pikka meelt on vaja. Oleme väärikad ning vabad, ei kurda, kui algus on raske.

Rahuolematuid liiga palju

Kindlalt on meil inimesi, kes on rahul. Sama kindlalt on neid, kes ei ole, ja veel kindlamalt on viimaseid enamus. Igapäevaelus läheb pidevalt raskemaks, ei ole hinda või maksu, mis poleks viisakalt öeldes muutunud. Laostunud tööstus- ja põllumajandus toodab töötuid.
Lõputult näeme arusaamatuid ja arulagedaid tehinguid-otsuseid. Antud lubadused ja tegelikkus on teineteisele võõrad.
Hirmuäratava jõulisusega kasvavad narkomaania, aids ja kuritegevus. Suhteliselt uus probleem on tänavalapsed ning prügikastiinimesed. Sundüürnikele omandireformiga tekitatud sotsiaalne ebavõrdsus ei ole lahenenud iseenesest, vaid ootab ja loodab. Uusi hädalisi aga tuleb aina juurde, südames mure ja hirm tuleviku ees. Ilus on ütlemine - minu kodu on minu kindlus, aga mitte milleski süüdi olevad inimesed on jäetud ilma selle kindluseta, kodutundeta.
Mida ütlevad psühholoogid-psühhiaatrid riigi kohta, kus on liiga palju murelikke ja haige hingega alamaid, töötuid ning tänavainimesi?

Rõõmustavat ei ole

Tahaks vastukaaluks eelnenud jutule nimetada midagi, mis on kõigile rõõmu valimistanud, nagu rõõmustasime siis, kui saavutasime taasiseseisvuse. Aga ei leia nimetamisväärset.
Kas on veel võimalik, et mõni probleem leiab lahenduse, siis järgmine ja nii samm-sammult edasi? Mõnikord tundub, nagu oleksime juhitavuse kaotanud, ning pärast järgmist kurvi hakkab tee ainult allamäge minema. Juhid peaksid teadvustama, kui vastutusrikast tööd nad teevad.
Rahvas peaks tundma, et esikohal ei ole erakondlikud mängud, vaid riigi elu rööbastele seadmine, et tõesti mõeldakse rahva eluolu parandamisele.
Kas jaksame veel üldse millelegi loota?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)