Keskerakond tuli teiseks!

See tulemus on küll parem kui 2004. aastal, mil eurovalimistel osales 27% valijatest, kuid tagasiminek 2009. aasta 43,9-protsendiselt osaluselt annab märku ükskõiksuse suurenemisest Euroopa teemade ning poliitika suhtes laiemalt. Nii nagu Eesti majanduslanguse põhjuseks toodi liiga soe talv, nõnda kirjutati ka madal valimisaktiivsus eelkõige ilma kraesse. Palju vähem arutleti aga selle üle, kas Euroopa Parlament kui institutsioon on tavainimestele piisavalt arusaadav ning kas senised eurosaadikud on (üldse?) millegi silmapaistvaga Brüsselis hakkama saanud.

Kaks suurt, Tarand – ja ülejäänud

26. mai esimestel minutitel sai selgeks, keda valijad seekord Euroopasse läkitavad: Reformierakonnale kaks mandaati, Keskerakonnale, Indrek Tarandile, sotsidele ja IRL-ile – üks mandaat. Paljud poliitikahuvilised tabasid end otsekohe mõttelt, et sedakorda on populaarsusuuringute tegijad korralikult mööda pannud. Seda nii mandaatide jagunemise kui ka kandidaatide populaarsuse poolest. Niisiis –valijad otsustasid saata Euroopa Parlamenti Andrus Ansipi, Kaja Kallase, Yana Toomi, Indrek Tarandi, Marju Lauristini ja Tunne Kelami.

Eesti sisepoliitikat edaspidi mõjutava asjaoluna tuleb aga kindlasti ära märkida vahe, mis tekkis kahe suure – Reformi- ja Keskerakonna ning sotside ja IRL-i – kogutud häälte arvus. Kui Keski lahutas Reformist ligi 6400 häält, siis IRL-i Keskist juba ligi 27 700 häält, sotse veelgi rohkem. Üksikkandidaat Indrek Tarand kogus IRL-i ja sotsidega praktiliselt võrdselt hääli, mistõttu tuleb teda endiselt käsitleda kui eurovalimiste väga olulist persooni. Riigikogu valimistele vastu minnes võib seesugune jõudude vahekord – kaks parlamendierakonda neljast on oluliselt nõrgenenud – tähendada head võimalust uute poliitiliste jõudude esilekerkimiseks ning ka nende parlamenti pääsemiseks.

Valimiste võitjad

Loomulikult ei üllatu Kesknädala lugeja sellest, kuidas paljudes meediakanalites erilise entusiasmiga räägitakse, kui halvasti ikka Keskerakonna kandidaatidel – ja loomulikult eriti Edgar Savisaarel – eurovalimistel läks. Võtame aga ette valimistulemused ning vaatame neid liigsetesse emotsioonidesse laskumata.

Loomulikult läks hästi Reformierakonnal, kes näitas taaskord oma poliittehnoloogilisi oskusi ning kes peaministri ja erakonna esimehe vahetuse tuules mõjus valijatele millegi uue ja huvitavana. Kavalaks (kas planeeritud või mitte?) käiguks tuleb pidada ka Andrus Ansipi ja Kaja Kallase vahele tekkinud/tekitatud konflikti: Ansip tuli inimestelt küsima lahkumiskingitust töö eest peaministrina; Kallas aga toetust kui esinumbri kohalt kõrvale tõrjutu. Ansip äratas heldimust neis, kes tema äärmusparempoolset poliitikat õigustavad, ning Kallas neis, kes tunnevad puudust Siim Kallase aegsest Reformierakonnast.

Järgmiseks Keskerakond. Alustame erakonna esimehest ja Tallinna linnapeast Edgar Savisaarest, kes kogus võimsad 18 516 häält. Saadud tulemus on väga kõnekas just asjaolul, et Savisaar ei teinud üheski esinemises saladust enda mitteminekust Brüsselisse. Mitmed suhtekorraldajad ja poliitikaanalüütikud on jõudnud nentida, et Savisaare poolt on klass omaette saada seesugune häältesaak, öeldes iga jutu sissejuhatuses ja lõpus, et tema Euroopa Parlamenti tööle ei lähe – mistõttu ei tahtnud paljud valijad teda ka oma häälega kiusata. Niisiis tuletab Kesknädal parastajatele meelde, et Savisaar ei kandideerinud võrdsetel tingimustel teiste kandidaatidega.

Yana Toomi 25 251 häält on väga vägev toetus, mida valimiste eel ei osanud ükski ekspert talle ennustada. Tugev kampaania ja „naabritüdruku“ efekt (nagu kirjutab 27. mai Õhtuleht) andis Toomile mandaadi Euroopa Parlamenti. Yana Toom on korduvalt rõhutanud, et ta esindab Euroopa Parlamendis Eesti riiki ja kõiki Eesti inimesi – tema südameasjaks saavad tõenäoliselt sotsiaalteemad, eelkõige Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika tasakaalustamine.

Kahtlemata väärivad mainimist ka Mihhail Stalnuhhini 11 499 häält, Jüri Ratase 8544 häält ja Kadri Simsoni 5583 häält, mis andsid olulise osa Keskerakonna üldisest häältesaagist.

Tarand

Indrek Tarandit on keeruline määrata võitjaks või kaotajaks. Loomulikult on tema jaoks võit saada Europarlamenti tagasi valitud, kuid üle 59 000 hääle kaotamine võrreldes eelmiste valimistega on siiski kõnekas fakt „Tarandi fenomeni“ vaibumisest. Samas saavutas Tarand oma 2009. aasta võimsa tulemusega eurovalimiste nimekirjade avamise 2014. aastaks – seega on temast jäänud oluline märk Eesti poliitmaastikule.

Valimiste kaotajad

IRL-i kahvatu tulemus kindlasti erakonna poolehoidjaid ei rõõmusta. Tunne Kelam jätkab küll Euroopa Parlamendi liikmena, kuid tema järel tulnud Marko Mihkelson ja Ene Ergma lootsid tõenäoliselt palju tugevamat toetust. Ka Eerik-Niiles Kross ja Anvar Samost pidid pettuma. Kampaaniakulude esitamisega on erakondadel veel küll aega, kuid reklaame jälgides tundub, et IRL-ile võis mandaadi saamine rahaliselt kõige rohkem maksma minna.

Viimaseks sotsid. Värskelt valitsusse saanud ja reitingut kasvatanud erakonnana oodati sotsidelt kõva heitlust Reformi- ja Keskerakonnaga, et saada kaks mandaati. Samuti küllaltki suuremahuline kampaania näitas, justkui sotsid võiksid „suurte“ võitlusesse sekkuda. Läks aga hoopis teisiti, korraliku tulemuse suutis teha vaid Marju Lauristin, kuid ülejäänud nimekirja sooritus oli kesine.

Sotside seas teise tulemuse saanud Ivari Padar sai Lauristinist viis korda vähem hääli – nii suur lünk peaks sotside juhtkonna murelikuks tegema. Juba on meedias kõlanud ka esimesed hääled, mis nendivad, et sotsid ei suutnud taaskord oma potentsiaali realiseerida ja ilma Lauristinita oleksid nad üldse mandaadita jäänud. Alates 2011. aasta parlamendivalimistest on sotsid rääkinud, kuidas nad 2015. aastal peaministriportfelli võtavad. Viimaste tulemuste valguses ei usu ilmselt paljud rääkijad seda juttu enam isegi.

Valimiste kaotajaks jääb ka Vabariigi Valimiskomisjon, kes taaskord ei suutnud valimistulemusi täpsete arvudega kajastada. Ligikaudu tunni jooksul pärast tulemuste selgumist oli häälte protsentuaalne jaotus valesti kuvatud. Komisjoni sõnul oli tegemist kahetsusväärse inimliku eksimusega, mis lõpptulemust ei mõjutanud.

E-valimiste kriitika taustal ning Vabariigi Valimiskomisjoni varasemaid probleeme meelde tuletades jääb paljudel siiski hinge kahtlus: kuidas ikka saab hääletustulemuste kajastamine Vabariigi Valimiskomisjonil pidevalt valesti minna? Tegemist paistab olevat juba halva traditsiooniga.

KESKNÄDAL

[fotoallkirjad]

Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare kõne oli, nagu ikka, valimispeo tippsündmuseks. Savisaar rõhutas meeskonnatöö tähtsust ja rõõmustas erakonna jätkuvalt tugeva toetuse üle Tallinnas.

Yana Toomi 25 251 häält on väga vägev toetus, mida valimiste eel ei osanud ükski ekspert talle ennustada. Tugev kampaania ja „naabritüdruku“ efekt andis Toomile mandaadi Euroopa Parlamenti.

TULEMUSTEGA RAHUL: Fotol (vasakult) Arthur Shaumyan, Priit Toobal, Kadri Simson ja Kätlin Jaago. Toobali sõnul võib enamik Eesti poliitikuid ja poliitilisi jõude sellest tulemusest, mis Keskerakond valimistel saavutas, vaid unistada.

JÄLGIB MEEDIAT: Kesknädala hinnangul väärinuks Enn Eesmaa kindlasti Euroopa Parlamendi saadiku kohta – on ta ju end Keski pikas tegevusloos veenvalt tõestanud.

AVALIKKUSE VALVEKOERAD: ERR andis Keskerakonna valimispeolt põhjaliku ülevaate. Fotol ajakirjanikud Tiina Jaakson ja Lauri Hussar.

EMOTSIONAALNE: Aivar Riisalu esialgne kriitika Keskerakonna tulemuste üle oli Kesknädala hinnangul selgelt ebaproportsionaalne. Keskerakondlased peaksid oma parteid alati kaitsma ja toetama, mida 26. mai ETV saates „Ringvaade“ Riisalu siiski ka tegi.

OOTUSÄREVUS: Pubisse „Seiklusjutte Maalt ja Merelt“ kogunesid pidulised südaööl jälgima uudiseid valimistulemustest.

VALIMISTULEMUSED

Reformierakond 24,3%

Keskerakond 22,4%

IRL 13,9%

SDE 13,6%

Tarand 13,2%

EKRE 4%

Jaga |