Veste sarjast "Eesti elu klassika": Eesti valis ametiühingute asemele Päikesekuninga

RALF R. PARVE,      19. september 2007


Kummaline on see Eesti värk ja selles värgis olev inimene! Eelmisel nädalal tabas politsei 300 roolijoodikut. Peaaegu ükski päev ei möödu mõne laiakssõidetud või puusse kihutanud joobnuta ning muude surnuks sõidetuteta. Loed ja mõtled: kas tõelisel eestlasel ei kõlbagi enam kaine peaga rooli istuda? Pole vist väärikas kaaseestlastest erineda?

Teles algas saatesari „Revidendid". Millegipärast meenub kõigepealt kirjandusklassik Gogoli peaaegu samanimeline satiirinäidend. Nüüd aga kirjutatakse ajalehtedes, et suurepärasel ettevõtmisel on publikut na vähevõitu – parimal saateajal üksnes 25 000–35 000 vaatajat.

Elagu hinnatõusu ja inflatsiooni kiirendav Päikesekuningas!

Ent mis sa tahad! Ajakirjandus ise on tähtsaimateks esiuudisteks juba aastate jooksul seadnud sihukesed teated: mingisugune preilna on endale uued ja suuremad tissid saanud; mingi rokkar või keegi tantsusaates kepsutanu ilastas avalikus kohas häbitult mingit tibi; murtakse oma kärbsesuurust aju, et kas Kalevipoeg tuleb Tallinna lahte panna püsti või pikali. Meedia lemmikuteks on suisa vägisi tehtud põhiliselt litsakad ja primitiivse vaimupagasiga naisolevused. Ja nendega samaväärsed poisssõbrad. Kes kurat ikka tahab peale väsitavat tööpäeva kaasa elada teleekraanilt näidatavate poliitgrupeeringute jagelemisele ja kuulata "sõltumatute" telekommentaatorite järjekordset "absoluutset tõde"!

Kui aga riigiisad sekkuvad riigikodanike toimetulekusse ja otsustavad kõiki hindu tõsta, siis surutakse rusikas taskusse ja hakatakse kogu õhtu üksnes kiruma oma elu.

Näe, poolakatel tõsteti pasta elik makarontoodete hinda, ja juba organiseerivad nende ametiühingud palgasaajate vastuaktsioone. Meie imepisikese liikmeskonnaga ametiühingud aga on pigem mingi partei „riistapikendus", kui töötavat inimest kaitsev organisatsioon.

Meid ootab ees elektri, gaasi, kütte ja toiduainete kallinemine. Aga eesti inimene on kõige selle eest äärmiselt tänulik, nimetades võimulolevat peaministrit kogunisti Päikesekuningaks! Muuseas, sellesama Prantsuse ülikute kuninga Louis XIV valitsusaja hiigelkulutustega kaasnes elajalikult paisunud maksukoorem. Aga seevastu ehitas too kunn endale väga ilusad lossid. Mõistagi mitte Keila-Joale…

Lapsemeelsus kõiges

Naljakas on meie asjaajamiste lapsemeelsus. Kui palju sai räägitud Ühiskondliku Leppe Sihtasutusest. Ja mis tast tolku on olnud? Aeg-ajalt näidatakse teleekraanilt mingit lihtsameelsete jobukeste karja, kes sihukesele leppele alla kirjutavad. Ja mis sellest kõlava nimega leppest on saanud? Kuidas said üldse võimalikuks aprilliöised sündmused, kui ühiskondlikule leppele kirjutas alla vähemalt 60 organisatsiooni, ühendust ja parteid? Näib, et selle asemel, et niisugust eluvõimetut ja tulemusteta seltskonda ümber nimetada Eesti Koostöö Kojaks, võiks luua hoopiski Roheliste Kosmiliste Mehikeste Vastuvõtu Koja. Sellest oleks sama palju kasu kui eelpoolnimetatud sihtasutuskojast. Ent viimane võimaldab mingil tõsiste vanainimeste seltskonnal end tähtsana tunda, kontoriruume pidada ja riigilt toetust nuruda.

Nõukaaegsest lapsepõlvest meenub kentsakas välispoliitiline sündmus, mis juhtus pisikeses Monakos. Nimelt hakkas kääbusriik kõrvalasuva Prantsusmaa kodanikelt nõudma mingit turistimaksu. Kogunisti kolm päeva nõudis Monako seda häälekalt. Kuna aga Monako veevarustusjaama põhikraanid asusid Prantsusmaal, keerasid Gallia pojad ja tütred veevärgiventiili kinni. Kahe päeva pärast loobus Monako oma nõudmistest. Mõistagi võin pisidetailides eksida, ent niiviisi see surveavaldamine tookord käis. Ja käib samamoodi tänaselgi päeval suurte ja väikeste riikide vahelistes suhetes.

Tunnen pelgust, et põhimõtteliselt nõndasamuti võidakse meiegagi nii otse kui ka tagaselja toimida. Lihtsameelsele Eesti inimesele sisendatakse ajakirjanduse kaudu pidevalt mõtet, et Eesti on tohutult tähtis ja otsustav riik, mille olemisi-tegemisi kõik vaimustatult jälgivad.

Mis asi see Eesti on?

Me käitume kui liliputid, kes kujutlevad end hiiglastena. Kuid tegelikult? Üks Tartu Ülikooli professor rääkis, kuidas tal Saksamaal toimunud konverentsil tekkis mõnus vestlus ühe saksa professoriga, kes tundis huvi, kust vestluskaaslane pärit on. "Aus Estland? Kus see maa asub?" küsis sakslane Eesti kohta, kust on ometigi pärit baltisakslased ja mis kandis kunagi koos Lätiga nime Baltische Provinzen.

Muuseas, kunagi ammu käis Soome president Mauno Koivisto USA-s. Valge Maja ees küsisid Soome telereporterid möödujatelt, kas nood teavad midagi Soomest. Palju teadsid – mitmetel jänkidel oli teada, et Soomes on lumi, polaaröö ja jääkarud.

Meist aga ei tea välismaa tavainimene mitte kui midagi. Parimal juhul imestatakse: "Kas te ei räägigi vene keelt?" Siis mõtledki kibestunult, et ainsaks meie riigi nime tutvustanud „propagandaürituseks" oli reisilaeva Estonia uputamine. Ja et üksainus Gerd Kanter teeb Eesti tutvustamiseks paari päevaga ära suurema töö kui hästitasustatud Välisministeerium aastate jooksul.

Küllaltki palju kuuleb eestiaegseid ivanoravaid, kes jälle kipuvad laulma: "Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on veel president. Ja Laidoner juhatab väge ning maksev on Eesti sent."

Teate, kulla vanurid! Ärge jumalapärast sellest üldse unistagegi! Kas teil pole enam meeles, kui näruselt see Pätsi vabariik oma olemasolu lõpetas?

Seepärast kirume mis me kirume praegust värki ja nüüdseid asjatoimetusi, ent südamest lootkem siiski, et 1940. aasta enam iialgi ei kordu.

Mis sest, et meie efektseks kuulutatud riigikene on kohati defektne, – ta on siiski oma!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (19)