VALIMISTEST (II osa)

Tundmata Teise maailmasõja ajalugu, austamata langenute mälestust, arvestamata ei kellegi ega millegagi, teisaldasid Peaminister ja Peapiiskop ühe ilusama langenutele püstitatud mälestusmärgi - Tallinnas Tõnismäel olnud Pronkssõduri, lõhestades eesti rahva kaheks ja määratledes venelaste kuuluvuse pooltesse.

Peapiiskop, olles konkursikomisjoni eesotsas kui kits kärneriks (jälle arvestamata rahva arvamusega), kinnitas uue Vabadussamba projekti, ehitas, õnnistas, süütas tuled. Millegipärast ei olnud seesinane tegu Jumalale meelepärane ja Tema kustutas valguse. Nüüd jõllitab see monstrum meie eestluse, ühtekuuluvuse, isamaa- ja ligemisearmastuse üle. [Praeguseks on Suur Klaasrist siiski saanud sisse valgustuse. - Toim.]  Pronkssõdurile viiakse hobukoormate viisi lilli, aga kadunud Lennarti haual ei süüdanud keegi isegi hingedepäeval küünalt (vanema naise hädaldamisest Vikerraadios).

Moodsa tehnikaga varustatud võimas Ameerika luure, kes võib igast maailmanurgast lugeda igat sõna, ei suutnud meie KAPO-ga koos avastada 13 aasta jooksul Venemaa kasuks luuravat Simmi. Filmi järgi oleks nagu kogu Eesti reeturile igati kaasa aidanud. Igal pool liikus ta üksi, keegi ei kontrollinud, ei seganud tema tegemisi.

Nüüd püütakse koos poliitikutega viga parandada - äärmiselt filigraanselt ja oivaliselt ajastatud vene kaardi toomisega valimiskampaaniasse. Aga medalil on nka teine külg, kus õiguskaaludele tulevad asetada koos Savisaare rahanõudmisega ka Presidendi diktaatorlus, mis juba ületab Pätsi oma ja läheneb Lukašenka omale, ja Rahumägi toetamine Läänest.

Oleme demokraatlik vabariik, OSCE ja Euroopa Liidu liige, ning võime, kui me ise õigusemõistmisega toime ei tule, nendelt abi nõuda. Just meedia äärmise kallutatuse tõttu on mitmed just viha pärast valmis valima Savisaart. Mis teha, kui üks poliitik on teistest niipalju võimsam, et tema pärast ei saa isegi rahval lasta presidenti otse valida! Aga kui ta äkki ongi Jumala poolt saadetud Eesti Rahva Lunastajaks? Aga mõned sülitavad talle nagu topisele Soome kaubamajas, ent tema, olles tugev, ei keera teist kõrva sülitajate poole.

Sellal kui Ameerika ja Euroopa pankurid pidutsesid ja laristasid, pigistati euro tuleku uimas eestlastest välja viimane. Jõudsime parajasti matustele, puistame oma ilusate kroonide tuha laguneva Liidu pankade tühjadesse hoidlatesse ja asume püksirihma pingutades ja hosiannat lauldes pillajate võlgu tasuma, sest Kreeka rahvas ei ole nõus pankurite priiskamisi hüvitama. (Siinkohal peame meenutama ka pankurit, kes omal ajal röökis nagu ratta peal „ Panku ei tohi kontrollida, panku ei tohi kontrollida!", andes nii omagi panuse maailma pangandus- ja rahakriisi.)

Nälgivate laste pärast hingepiina tundmata pillub aga meie president koos abikaasaga „pingviinide paraadil" šampanjat kõrist alla, mida õige kristlasest riigipea teeks alles siis, kui ta alluvatel oleks kõigil kõhud täis, mitte aga ei peaks pidu katku ajal.

20 aastat tagasi torkisime asjatult Vene Karu koonu. Nüüd kaisutavad Medvedev ja Obama vennalikult teineteist ning leiavad üksmeelselt: kui venelased leiutasid raketi, mille lõhkepeade sihtmärgile jõudmist ei takista ükski praegune kaitsesüsteem (Kaitseuuringute Keskuse teaduri andmed Vikerraadio saates), siis pole mõtet seda süsteemi rajadagi. NATO liige Prantsusmaa müüb oma vastasele kõige moodsamat relvastust.

Meie kaitseminister ostab aga vanarauda kokku ja alustab individuaalselt uut võidurelvastumisringi. Võib-olla on ühelgi meist haisuvõrragi talupojamõistust tuua Afganistanist paar sõjardit koju, vabanevate summade eest lastel kõht täis sööta ja nad üles kasvatada, mitte aga, ministrimoodi majaehitust katusest ehitama hakates, lapsed ära näljutada.

Õnneks kehtivad veel aine jäävuse seadus ja muud algtõed ning talupojatarkus, et häda ajab härja kaevu. Lõpuks on hädaga hakatud aru saama, et praegust kapitalismivormi ei ole võimalik edasi arendada, eriti meie n-ö koopavarianti ja et pankureid tuleb kõvasti kontrollida. Kapitalismi, sotsialismi ja kommunismi detailid lebavad segamini maas.Ükski süsteem eraldi ei ole täiuslik. Osad tuleb õigesse järjekorda sättida. Küsimus on vaid: kes seda teeb, kes on selleks võimeline? Hiinlased sobrasid neis, tõstsid osa üles, klopsisid midagi kokku. Tulemus: senise rikkaima maailmariigi võlakirjade ülesostmine. Praegu tegeldakse sellega Euroopas. Ja varsti ongi kogu maailm hiinlaste rüpes.

Eesti majanduse tulevikuks on ainult arenev põllumajandus, sest maailm vajab üha rohkem puhast, korralikku, tervislikku toitu, mitte aga Venemaa odavat metalli ümber töötavate Vene firmade eksporti.

Avalik-õiguslikus Eesti Rahvusringhäälingus peaksid töötama ausad, õiglased, aatelised eesti mehed ja naised, aga ollakse äärmiselt paremale kaldu ja, jäärapäiselt jätkates nõukogulikku jura, pühendatakse rahvale ainult 15 minutit „Vinguviiulit".  Sellest ajast kuulub keeleseadust eirates 10 minutit ingliskeelsele muusikale, järelejäänud ajast poole kasutab saatejuht oma targutustele, segades helistajale vahele, "õpetades" teada, kuidas rääkida ja millest rääkida. Kui mannetu saatejuhi tarkus ei käi arutelust üle,  lõpetatakse käsitlemine ära, ettekäändeks teemast kõrvale kaldumine. [Praegu käib see Vikerraadio saate "Mis mõttes?" raames, "Vinguviiuli" üle nuriseti - tahetakse vägisi anda sellele "rahvademokraatlikule" saatele anda positiivset suunitlust. - Toim.]  Aga seegi natuke avab eestlaste olemuse seinast seina. Oleks seda arutelu päevas 1-2 tundi, oleks Eesti rahvas sada korda targem. Aga juba Eesti NSV ringhääling kartis hirmsasti rahva häält, meie Rahvusringhääling aga teeb seda rohkem. Aga oi-oi kui palju on tarku eestlasi ja kui palju on ka lolle!

Vaatamata rahva 45-protsendisele toetusele ja rikaste suurtele annetustele on parempoolsed liiga närvis valimistulemuste pärast, püüavad kogu hingest säilitada stabiilset stagnatsiooni, olla ilma igasuguste uuenduste ja muudatusteta. Nende võit on kindlustatud, kui eesti emad lepivad nälgivate laste nutuga ja nende sünnist peale seisusekastidesse toppimisega: ühele 2000, teisele 32000 rahaühikut; kui töötud nõustuvad oma olukorraga; kui vanemad ja lapsed on unustanud, kes tõmbas koolis õpilaste eest supitaldriku ära; kui üliõpilased pooldavad õppelaenudega mehkeldamist; kui rahvas lepib lõputu hinnatõusuga.

Keskerakonnale jäävad siis vaesed, viletsad ja väetid.

Et tekitatud äärmist ebavõrdsust kuidagi leevendada, tuleb hädaga teha uuendusi - sisse seada astmeline  tulumaks, tagada võrdsemad sünnitoetused, suurem abi laste toitmisel ja kasvatamisel.

Sotsiaaldemokraadid, kes seni pole olnud liha ega kala ning on rippunud parempoolsete lõa otsas, panid enne valimisi sellise paugu, et neid ei peaks küll enam keegi valima. Kiita heaks seadus, et täiskoormusega, aga minimaalpalgaga töötav inimene saab kolme tööaasta eest ühe pensionistaažiaasta, on totruse viimne tipp.

Roheliste keigarlus on ammu teada, aga nüüd püüavad veel ka üksikkandidaadid nende varjus sihile karelda.

„Tööd ja leiba!" on nii võimas, ürgne, iidne, igipõline algtõde inimkonna algusest kuni lõpuni, justkui rusikas silmaauku - vastukaaluks linnavurlede sõnasõkaldest loosungitele. „Tööd ja eesti leiba!" on veel võimsam - paremini ei ole enam kuidagi võimalik öelda. Juba selle vägeva alguse pärast võiks rahvaesindusse ainult kangeid, puhastustulest läbikäinud maainimesi valida. Kes teisiti arvab, söögu edasi 5-protsendise lihasisaldusega vorstitopist!

Meedia, olles täitnud mõjuagendi-tellimuse, püüdis liigset kallutatust leevendada sellega, et Vilniuse veresauna aastapäeva taustal meenutati ka meie tolleaegseid tegijaid: Savisaare pingutusi Jeltsini Tallinnasse meelitamisel; Rüütli neljatunnist „intrite" agiteerimist Kadriorus, kus ta ainus kord elus endast välja läks; Lennart Meri aga värises hirmust mingis ruumis koos välismaa saadikute ja ajakirjanikega seni, kuni Jeltsini lennuk Tallinna lennuväljale maandus.

Tänu meedia meenutustele teame, et praegu ei kraaksuks meist ükski praegu siin, kui poleks olnud nelja meest: Väljast, Rüütlit, Savisaart ja Jeltsinit. Kui need mehed oma elu kaalule pannes poleks omal ajal teinud ühiskonna heaks tõelisi mehetegusid.

Eesti rahval peaks küll selge olema, mis on mis ja kes on kes. Siis saab valimistel teha õige valiku, et Lennart ei peaks hauas ringi keerama ning et eesti rahvas ja riik püsima jääksid.  Praegu on väga põnev aeg, sest kaalul on väga palju. Uuesti saab (kui enam saab?) viga parandada alles nelja aasta pärast.

ANTON JÕKS, Räpina, Põlvamaa 

Jaga |