Petta said sõdurid mõlemal poolel

ASTA STEPOTŠKINA,      17. november 2004


Lugupeetud vabariigi presidendile hr A. Rüütlile;
hr L. Merile;
valitsusele;
peaminister hr J. Partsile;
samuti rahvasaadikuile Riigikogus ja nende juhile pr E. Ergmale

Viimasel ajal on inimeste meeli vallanud mälestussambasõda.
Tõepoolest, midagi on meie mäluga juhtunud. See on ohtlik tendents ja meile, elavaile, teeb muret selline vandalismilaine. Pole ju veel lõpuni avatud nende aastate ajaloolist tõde. Alles 1990. aastal paotati pisut eesriiet, kättesaadavaks muutusid musta stsenaariumiga dokumendid ning iga inimene võttis ajaloo omaks omamoodi ja erinevalt.

Olen 72 aastane ja alles nüüd, vaadates tagasi, üht-teist selgeks saanud, ning teen järeldusi ja tahan neid teiega jagada.
Oli ju 1941. aastal nende sõdurite vanus pisut rohkem kui 18 aastat, mõnel aga polnud niipaljukestki, tulistada nad korralikult ei osanud ja hukkusid tuhandete kaupa. Ei teadnud nad mingist Tartu rahulepingust ega J. Stalini ja A. Hitleri sobingust mõjusfääride jaotamise kohta, Molotovi ja Ribbentroppi saladokumentidest ega Balti riikide okupeerimisest. Kõik sõdisid, igaüks oma Kodumaa eest. Neid, neljakümnendate aastate noorukeid, on veel elus tuhandeid ja nad mäletavad seda.

Koolipingist rindele
Minu vend saadeti koolipingist rindele Velikije Luki alla Abhaasiast, Salme külast 1943. aastal, sinna, kus olid hirmsad lahingud ja harva juhtus, et keegi naasis koju elusana. Kõik ellujäänud eestlased koguti kokku Velikije Luki alla ja loodi Eesti korpus ning sõjateid pidi sattus see korpus Eestisse. Hiljem nimetati neid poisikesi meil okupantideks ja kommunistideks.
Vend suri 1989. aastal. Mul on väga kahju, et ta ei näinud vabariigi taastamise rõõmu, kuid õnneks ka mitte sõda mälestussammastega sõprade auks, kelle ta oli kaotanud. Loomulikult kiidaks ta heaks neile mälestussamba püstitamise idee.

Sõja järelkaja
Mis aga puutub tuhandetesse eestlastesse, ja ka mitte-eestlastesse, kes sõdisid Saksamaa poolel, siis on nad nüüd, ellu jäänuna, kõik need 60 aastat tundnud end ebamugavalt, kandnud valu südames.
Tõde aga oli J. Stalini ja A. Hitleri sõduritel igaühel oma. Petta said mõlema poole sõdurid. Nii palju aega on möödunud, kuid me kanname ikka veel endas sõja raske järelkaja koormat tollest ajalooetapist, kui vend tappis venna, isa oma poja, poeg isa. Millega see lõppes, teame kõik. On aeg jätta minevik selja taha ja ehitada oma vabariigis tulevikku selliselt, et kõigil oleks rõõmus, mugav ja õnnelik elu.
Olgugi et vabariigis pole kõik veel kaugeltki täiuslik, usub rahvas, et nii saab olema – inimesed on meil targad, asjalikud, ettevõtlikud ja töökad. Mul on valus, et me häbistame ennast Euroopa ja kogu maailma silmis.

Miks Riigikogu ei aidanud?
Miks me otsime luba tegutsemiseks Euroopast, kas meil pole selliseid jõude, mis peataksid korralageduse? Me oleksime pidanud ette nägema, et seal vaikitakse kas või juba seetõttu, et Euroopat tabas sõja-aastatel tugev laos ja sealt marssis läbi nii saksa kui nõukogude sõdurisaabas. Euroopa käitus meie suhtes õigesti, võimaldades meil selle küsimuse iseseisvalt lahendada ning otsuse langetada. Miks Riigikogu ei aidanud? Oleme ju sinna valinud vabariigi parimad pead. Meil on kaks lugupeetud presidenti pika ea ja suurte elukogemustega. Kuidas võis nii juhtuda, et vabariigi noored juhid kaotasid vastutaval hetkel pea, ja saamata tuge, tõsi, osaliselt küll toime tulid, ent oleks võinud minna teisiti, sest vandalism jätkub. See on juhtunud aga seepärast, et rahvas on üksi jäetud, riigi erakonnad sõdivad isekeskis, näidates halba eeskuju.
Pole enam NSV Liitu, purustatud on Berliini müür, Euroopa ja Saksamaa vahel valitseb rahu ja juba tunnetab meie vabariik Euroopa rahvaste toetust ja südamesoojust. Riigijuhid Euroopas ja kogu maailmas suhtlevad juba ammu Saksamaaga, meie aga ei suuda andestada oma kaasmaalastele, sülitades mürki, olles valmis inimesi surnuks purema. Ei suuda unustada, andestada neile sõduritele, kes võitlesid Saksamaa poolel.
Ja mille poolest siis nõukogude pool parem oli? Nii seal kui teisel pool sai rahvas ja sõdur petta.

Lugupeetud vabariigi saadikud!
Teie poole pöördudes tahan ma öelda, et paljud teist on samuti sõja lapsed. Tahan teile meenutada, et sõda ei saa kesta igavesti. Rahvas on oma õlul selle ebaõiglase sõja tagajärgi kandnud, lubage nüüd neil, ellujäänuil, oma hukkunud isasid, poegi, õdesid ja emasid taga leinata. Emad mäletavad ja meiegi peame neid mälestama igavesti, kelle poolel nad ka ei oleks sõdinud.
Selleks on aga vaja sellist mälestusmärki, mis sümboliseeriks üleüldist leppimist mõlemalt poolelt vaadates, uhkuse sümbolit, soliidset, mitte sellist nagu too mälestuskivi-kirstuke, mille hr Juhan Parts lasi maha võtta ja õigesti tegi. Selle sõja sõdurid väärivad rohkemat kui sellist mälestussammast. Mälestuskivisid pole vaja taastada linnades, maakondades, maanteede ääres ja saartel – pole meil Eestis seda maad sugugi nii palju. Selleks otstarbeks on eraldatud kalmistud ja neid on vabariigis piisavalt, et kaunistada oma lähedaste viimsed puhkepaigad.

Mälestuskurgaan sobiks Lasnamäele
Muidugi on minu meelest tarvis Tõnismäe mälestusmärk demonteerida. See sai algselt valesse kohta püstitatud. Seal võiks olla väike pargike, kõrval on rahvusraamatukogu, pealinna kultuurikese, lähedal on riigiasutused Endla tänaval, saatkonnad, üle tänava kirik ja trollipeatus, palju autosid, taamal hambakliinik ja kõik see kogub rahvast. Säärane mannetu mälestussammas, mis seal seisab, pole kohane, ei sobi enam meie kaunisse, kaasaegsesse pealinna ja tekitab vaid nukrust hinge ning haletsust soldati vastu.
Meie, järeltulijad, peame üheskoos püstitama leppimisobeliski, mis taastaks ajaloolise õigluse. Korraldada tuleks konkurss, milline see skulptuur või mälestusmärk peaks olema ja kuhu see püstitada.
Teise variandina võiks mõelda mälestuskurgaani peale. Olen sellele kohagi leidnud kõrgel Lasnamäel, kus on palju ruumi ja kus veel hõljub rohi ning lõhnab mere järele. Sinna, kuhu on kavas ehitada kirik. Kiriku kõrvale võikski püstitada kas leppimisobeliski või mälestuskurgaani, mis paistab kaugele merele, kuhu tuleksid pealinna külalised, armunud noored kirikust laulatuselt, ja mille ümber oleksid auvahtkonnana istutatud noored puud ja põleks leppimise igavene tuli. Noored võiksid siinjuures vanemat põlvkonda aidata. Siis ei tuleks neil iialgi pähe lõhkuda ja laamendada, mida nad ka oma lastele südamele paneksid. Liiatigi saab kõrval seisma kirik.
On vaja välja kuulutada vabatahtlik korjandus, abistamaks ehitust – kogu maailmas tehakse sedasi. Esmalt võiks paika panna lihtsa kivi ja määrata koha. Siis on aega soliidselt valmistuda suurema rajatise loomiseks.
Käivad jutud, et taoline mälestusmärk püstitatakse Vabaduse väljakule. Kui seda tehtaks, siis ei jääks meile ruumi linna ja valitsuse üritusteks, sellisteks nagu sõjaväeparaad ja muud kultuuriüritused. Vabaduse väljak juba iseenesest räägib pidulikkusest ja see on tehtud elavate tarvis – see pole pisarate ja valu väljavalamise koht nagu Moskva Punane väljak. Olen alati mõelnud, miks pealinna peaväljakule ehitati mausoleum-kalmistu, kui Venemaal on ju maad ja ruumi küllaga.

Leppimise mälestusmärk
Liigutav näide on aga mälestusmärk-ansambel Stalingradi lahingu kangelastele Mamai kurgaanil Volgogradis (endine Stalingrad). Sõja ajal hukkusid seal hirmsates lahingutes tuhanded sõdurid nii ühelt kui teiselt poolt rindejoont. Mulle jutustas minu tütar, kes käis Volgogradis ekskursioonil, et kui nad sõitsid laevaga Volgat pidi mööda Mamai kurgaanist, siis laev peatus ja andis paari minuti jooksul sireeni. Rühm sakslasi, kes viibisid laeval, langetasid pea, lõid risti ette, nutsid ning heitsid jõkke lilli ja pärgi – ilmselt oli sinna maetud nende lähedasi.
Olgu see teile leppimise mälestusmärgi kujukas näide. Koos sõdisid, koos hukkusid ja lamavad surnuna koos, elavad aga leinavad neid taga samuti koos. Miks siis meie nüüd surnutega sõda peame? Arvan, et seda saab parandada. Ehitame midagi eesti kivist samuti aastasadadeks, ja see jääb seisma ning meile, elavatele, meelde tuletama langenud sõjamehi, paistma kaugele merele. Inimesed hakkavad seal palvetamas käima ja jumalaga suhtlema.
Arvan, et taolised rajatised oleksid Lasnamäel omal kohal, kuna kesklinnas pole enam ruumi, on juba endalgi kitsas, samuti pealinna külalistel. Aasta-aastalt aga turistide vool üha kasvab, ka seda on tarvis ette näha.
Usun, et väljendan paljude arvamust, kes on nõus minu mõtetega. Kes aga on vastu, pakkugu välja oma ettepanek, igaüht on tarvis kuulata ja lõpptulemusena rajada leppimise mälestusmärk.

Muidugi on minu meelest tarvis Tõnismäe mälestusmärk demonteerida. Säärane mannetu mälestussammas, mis seal seisab, pole kohane, ei sobi enam meie kaunisse, kaasaegsesse pealinna ja tekitab vaid nukrust hinge ning haletsust soldati vastu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)