Sõnakähmlused ja selgituskõned

Algatuskeskuse ühe liikmena sai mulle osaks üks keerulisemaid ja isegi ohtlikke ülesandeid – selgitada Eestimaa Rahvarinde eesmärke sellistes venekeelsetes, õigemini marunõukogulikes tootmiskollektiivides nagu raudteedepoo ja tehas „Dvigatel“, kus olin silmitsi interliikumise liikmetega ja nende juhi Jarovoiga.

Eriti jäi meelde loeng Tallinna Õpetajate Majas, kus kuulajateks olid vene koolide ajalooõpetajad, kellele selgitasin 1939. aastal ja 1940-ndatel aastatel Eestis toimunut. Selles olid mulle suureks abiks mitte ainult isiklikud meenutused ja mälu, vaid ka Küllo Arjakalt saadud ajaloomaterjalid. Sel loengul tekkis mul üsna äge sõnakähmlus Kogani ja Lebedeviga.

Oli kohti, kuhu võisin sõita või minna ainult Kodukaitsest antud ihukaitsjate saatel. Selle eest hoolitses Peeter Moora, tollane  Kodukaitse juht. Tänu nendele pääsesin terve nahaga pärast esinemisi tehastes nr. 7 ja „postkast 890“ ning Tapa depoos.

Samas on huvitav meenutada, et väga soojalt võeti mind vastu põlevkivikaevanduste piirkonnas.

Ehk on mu arvamus liiga julge, aga tihkan siiski olla veendunud, et minu esinemised vene kollektiivides ja eriti Ida-Virumaal ikkagi mõjutasid otsustavalt Nõukogude Liidust eraldumise rahvaküsitluse tulemusi. Loengute korraldamisel aga osutas mulle siis suurt abi Jaak Saarniit.

Kahju, et see raske ja ohtlikki tegevuslõik pole enam kellelegi meelde tulnud ning 20. aastapäeva pidades pole seda seni meenutatud.

OLEG BUROV, pensionär

Jaga |