Eesti huvides on tasakaalustatud suhted Brüsseli ja Washingtoniga

15. juuni 2005


Avaldame lühendatult Riigikogu väliskomisjoni esimehe Enn Eesmaa kõne Riigikogus 7. juunil 2005

Meie kui liikmesriigi staatus Euroopa Liidus ja NATOs on saanud igapäevaks. Oleme neis kooslustes tegutsenud vaid veidi üle aasta, kuid juba on selge, et otsus Euroopa Liidu ja NATOga liituda oli enamuse arvates õige.

Eesti Euroopa Liidus
Praegu pooldab Eesti kuulumist Euroopa Liitu 71% valimisealistest kodanikest. Tänu majanduse elavnemisele ja tööhõive suurenemisele on tööpuudus jõudnud alla euroliidu keskmisi näitajaid. Lahenenud piiri- ja tolliformaalsuste tõttu eksportis Eesti meil toodetud kaupu Euroopa Liidu liikmesriikidesse tervenisti 15% tavapärasest rohkem. Kaubavahetus Venemaaga on elavnenud ligi kaks korda, sest enam pole takistavaid topelttolle.
Samas on tunduvalt suurenenud välismaise, ka Vene kapitali huvi Eestisse investeerimise vastu. Meie intressitase on alanenud, kinnisvara ja aktsiate hinnad kerkinud. Tegutsemiskeskkond ettevõtjaile pole Eestis kunagi olnud sedavõrd soodus. Peaaegu olematuks on kahanenud jutud Eesti põllumajanduse hääbumisest, sest just põllumehed on euroliidult kopsakaid fonditoetusi saanud, mis on võimaldanud suurfarmide ja -talude loomist.
Elutempo ja võimalused on tõusnud kõigis tegevusvaldkondades. Meil käib üha rohkem turiste, nende teenindamine aga lisab uusi töökohti. Kuid veel ei suudeta kaugeltki kõiki struktuuri- ja toetusfondide võimalusi ära kasutada.
Eesti positsioonide väljatöötamisel on oma osa olnud Riigikogu väliskomisjonil, kes hindab kõrgelt asjalikke töökontakte nii kõikmõeldavatel Eesti tasandeil kui Eesti esindajatega Euroopa institutsioonides, Europarlament kaasa arvatud. Meid on Euroopa Liidus mitte üksnes märgatud, vaid meie panust hinnatakse, mõnel pool koguni kardetakse. Venemaalt ja tihti koguni Europarlamendist kostub hääli, et Balti riikide mõju Brüsselis ja Euroopa Liidus on proportsionaalselt liiga suur.

ELi põhiseaduse lepingu ratifitseerimine Riigikogus
Valitsuse otsusel on tegemist välislepinguga, mille saatus põhiseaduse kohaselt ei kuulu rahvahääletusel otsustamisele. Juba 10 riiki on põhiseaduse lepingu ratifitseerinud. Nende hulgas ka Läti ja Leedu. Põhjanaabrid soomlased teevad oma parlamendis otsuse uue aasta alguses. Kuid suuresti laienenud euroliidu otsustusprotsessi parandamiseks mõeldud lepingu peavad ratifitseerima kõik 25 liikmesriiki. Neist kaks on selle juba tagasi lükanud.
Alanud on uus ajajärk selle enneolematu riikide koosluse ajaloos. Kuulus ju Prantsusmaa mitte pelgalt Euroopa Liidu idee väljapakkujate hulka, vaid initsieeris ka põhiseaduse lepingu koostamist. Euroopa Liidu asutajamaa Hollandi vormiliselt nõuandva referendumi tulemus oli aga sisuliselt veelgi selgem märk, et uus põhiseaduse leping ei rahulda rõhuvat enamust tulpide ja tuulikute kuningriigi kodanikke. Tõenäoliselt kajastavad kummagi referendumi tulemused hoopis rohkem protesti kodustele arengutele, teatud poliitikutele ja poliitikatele.
Lepingu pooldajaile tundub, et selle vastu hääletanud ei suutnud aru saada peamisest. Probleeme, mille süvenemist kahtlejad kardavad, suudaks just põhiseaduslik leping kõige valutumalt lahendada. Just see annaks senisest rohkem sotsiaaltagatisi, rohkendaks liidu toimimise ja otsustusprotsessi läbipaistvust ning looks paremaid tingimusi uute töökohtade tekkeks.
Vaidlusteema on keeruline, sest ühed süüdistavad euroliitu liigses, teised aga just väheses liberaalsuses. Meid huvitab ennekõike, mis saab uues olukorras põhiseaduse lepingust ja Euroopa Liidust edasi.
Mõned soovitavad tagasi pöörduda euroliidu aluste aluse ehk Rooma lepingu juurde aastast 1957 ning alustada kõike uuesti, kuid uute hinnaliste kogemuste najal. Euroopa parlamendi president Josep Borrell, kelle roll põhiseaduse lepingu kaudu ainult suureneks, on arvamusel, et ratifitseerimisprotsess peaks jätkuma.
Eesti poliitikute senised hinnangud on rõhuvas enamuses olnud tasakaalukad. Äsjase arvamusküsitluse kohaselt peab 45% valimisealistest kodanikest lepingut kas kasulikuks või pigem kasulikuks. Põhiseaduse lepingu vastasteks peab end 18% elanikkonnast.
Paljud on arvamusel, et negatiivse tulemusega referendumid kahes liikmesriigis ei tohiks teisi oma otsustes heidutada. Iga maa rahvas teeb otsuse ikkagi iseseisvalt ja oma vajadustest, kogemustest ja soovidest lähtuvalt ning, mis väga oluline, vastavalt oma otsustusprotsessi protseduurile, mis riigiti on ju üllatavalt erinevad.
Riigikogu asub täie jõuga põhiseaduse lepingut menetlema alles sügisel, sest põhiseaduskomisjon pikendas läinud neljapäeval Euroopa põhiseaduse lepingu analüüsimiseks loodud töörühma lõppraporti esitamise tähtaega. Vastust aga oodatakse põhiküsimusele – kas põhiseaduse lepingut tohib ratifitseerida Eesti põhiseadust muutmata.
Vaatamata üldisele arvamusele on Euroopa Liidul ka tegevusplaan B. See on teadagi Nice'i leping, mis kehtib ja oli Eestigi liitumise aluseks. Ameerika Ühendriigid pooldavad tugevat integreeritud Euroopat, mis oleks USA aktiivne partner maailmaareenil. Seega jätkab Washington kõigekülgset koostööd euroliiduga, vaatamata kahe liikmesriigi vastuseisule põhiseaduse lepingu osas.

Meie suhted Venemaaga
Väliskomisjon sõnastas Eesti välispoliitika Venemaa strateegia peaeesmärkideks põhiseadusest tuleneva Eesti iseseisvuse tagamise kõrval julgeolekuriskide maandamise vajaduse ja suhete järkjärgulise normaliseerimise tahte. Kahe naaberriigi suhetes peab lähtuma konstruktiivse partnerluse põhimõtteist, mille aluseks on pidev poliitiline dialoog kõige erinevamatel tasanditel.
Oleme seisukohal, et kahe riigi suhetes aitaks usalduse süvenemisele kaasa Venemaa aus tunnistus Nõukogude Liidu toime pandud Eesti okupeerimisest ning inimsusevastastest kuritegudest. Molotov-Ribbentropi pakti õigustühiseks kuulutamine 1989. aastal ei selgita praegu, kas Eesti on suveräänne riik aastast 1918 või aastast 1991.
Lõpuni vastamata küsimusi on teisigi. 60 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu on paljude riigijuhtide arvates soodne võimalus oma kunagiste agressiivsete liidrite tegudele hinnang anda. Tehes seda Balti riikide saatust vägivaldselt mõjutanud sündmuste kohta läinud sajandi neljakümnendatel aastatel ja sellest tulenevale veel poole sajandi jooksul, annaks Moskva selge ja ennekõike just paljude venelaste ja naaberriigi territooriumil elavate rahvusvähemuste arvates kauaigatsetud hinnangu Vene riigi ja rahva lähiajaloole. Sisuliselt samale seisukohale on jõudnud kümned maailma tipp-poliitikud, sama arvamust kajastavad USA senati ja Europarlamendi resolutsioon.
Moskva on sageli eelistanud kahepoolseid suhteid kontaktidele kooslustega. Meie tähtsustame mõlemat võimalust. Euroopa Liidu ühtse Venemaa-poliitika aluseks peavad olema demokraatlikud väärtused, õigusriik, vabaturumajandus ja inimõiguste järgimine. Oma partnerite tähelepanu tuleb pidevalt juhtida ohtudele, mis täna on juba ilmsed. Nendele osutavad paljude teiste seas ka vene demokraadid ise. Suurem osa neist viitab võimalusele sotsialistliku või koguni isevalitsusliku vaba meediat ja sõltumatut kohtupidamist piirava süsteemi restauratsioonile, mida ilmestavad mõned kapitalistliku süsteemi elemendid. See on muide üsna ühene tsitaat Venemaa endise peaministri Mihhail Kasjanovi hiljutisest lausungist.
Kuid on veel midagi, mis rahutuks teeb. Mõnedel andmetel elavad ja tegutsevad pooled planeedi neonatsidest mitte Saksamaal, vaid natsismi vastu kõigi vahenditega võidelnud Venemaal. Pidevalt kostub Venemaalt abipalveid rahvusvähemuste, kaasa arvatud soome-ugrilaste probleemide leevendamiseks. Riigikogu ja väliskomisjoni liikmed ongi sellekohast tööd teinud. Europarlamendis vastu võetud soome-ugrilaste toetuskava abil kavatsetakse saavutada augustis Tallinnas toimunud soome-ugri rahvaste neljanda maailmakongressi peaeesmärk – parandada Venemaal asuvate hõimurahvaste keelelis-kultuurilist olukorda ning tõsta see rahvusvaheliste normtavade tasemele.

Suhted Ameerika Ühendriikidega
Väliskomisjoni äsjasel töövisiidil USAsse lõime ja jätkasime kontakte oma kolleegidega Ameerika Ühendriikide Kongressi mõlemas kojas, USA administratsiooni eilsete ja tänaste mõjukate esindajatega New Yorgis ja Washingtonis. Inforohked olid kohtumised ka mitme mõttekoja, ülikooli ja instituudi esindajatega. Kõikjal lähtusime sellest, et nii Eesti kui Euroopa Liidu huvides on jätkata koostööd ja dialoogi USAga. Vaid koostöö annab võimaluse ohjeldada rahvusvahelist terrorismi, edukalt võidelda massihävitusrelvade kontrollimatu leviku vastu, tagada rahu.
Loomulikult esineb USA ja Euroopa Liidu tasandil ka probleeme. Neist paljud on seotud Iraagi sõjaga, mille vajalikkuses mõneski Euroopa pealinnas kaheldakse. Erimeelsusi esineb ka Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamise teede osas.
Eri seisukohti esineb kliima soojenemise ja ökoloogiliste probleemide lahendamisvõimaluste ja mõttekuse osas. Olukord on seda keerulisem, et ega Euroopa Liitki pole kõigis analüüsides ja arengutaotlustes üksmeelne. Eriti nüüd, kus probleemid Euroopa põhiseaduse lepinguga väljenduvad üsna üheselt just Euroopa Liidu alles selginevas välis- ja julgeolekupoliitikas, ennekõike aga selle haavatavuses. Seega soodustab see olukord kindla positsiooniga USA kahepoolsete suhete jätkuvat arengut ja tähtsust erinevate Euroopa Liidu liikmetega.
Väliskomisjoni töövisiidi ajal toimunud kohtumised andsid tunnistust Washingtoni soovist arendada atlandiüleseid suhteid. Meie huvides on jätkuvalt tasakaalustatud suhted nii Washingtoni kui Brüsseliga. See välistab kummagi osapoole toetamise teise partneri huvide arvel. Eesti praktika on tõestanud, et transatlantiliste suhete edukas arendamine on võimalik NATO ja euroliidu sees ning nende kaudu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)