Frustratsioonid ja fantasmagooriad*

Äraspidiseid käputäisi läppunud aganamärssidest

Eks tulnud alapealkiri välja vahva? Isegi suundanäitavalt sümptomaatiline – puha äää-d, justkui titenutt. Tavalugejale mõeldud trükimeedial tulekski täita majandus- ja poliitikauudiste veerud just äää-tekstiga. Aga sekka peaks ilmtingimata pakkuma meile igiomasest suurusehullustusest õhetavaid teateid Eesti hiilgesaavutustest kultuuri, spordi, teaduse, välispoliitika (?!), kuritegevuse jne vallas. Enam-vähem normaalne inimene, kes viitsib seda lugeda, saab siis vähemalt naerda. Andke andeks, surmakuulutused on ainuke asi, mida tänapäeval võib lugeda puht inimlike tunnetega (valu, kohkumus, kaastunne; paraku ka rõõm, et endal veel hing sees). 

Omaette probleemipundar tekib, kui mõtlen nn arvamusliidrite ehk stammkolumnistide kirjatükkidele. Ei jõua ära imestada, kui kuradi erudeeritud, sõnaosavad ja, mis peaasi, kõiki maailmaasju ära seletada mõistvad võivad mõned olla. Ajapikku olen hakanud aga täheldama, et need lood polegi arvamused, vaid on suuresti igat masti tsitaatidest kompileeritud tähendamissõnad, millega võib tõestada mida iganes. Nendega justkui peaks diskuteerima, aga mine sa diskuteeri, kui neist eriti arugi ei saa. Nõnda juhtubki, et tunni aja pärast kasvõi kambaga meelde tuletades ei meenu korüfee loost tuhkagi, välja arvatud siis, kui tolle isehakanud kvaasiprofessori jutt surmani välja vihastab.

Selle teema lõpetuseks kuulutaksin meeleldi välja konkursi tuvastamaks nende meediategelaste pingerida, kes kannavad enim hoolt Keskerakonna halvas valguses näitamise eest. Muide, kas olete tähele pannud, kuidas tele- ja raadiosaadetes mõned poliitikud oma Keski-kolleegidest püüavad üle sõita stiilis „Ah, see on tüüpiline Keskerakonna jutt!“, laskmata neil oma mõtteid lõpetada?

Mõni märkus kärbatanud kärpimisest

Rahvale ja majandusele on poliitika sildi all kaela määritud sõnnikut. Ja mitte mingi kambameeste kapriisi toel, vaid inimeste häbitule petmisele rajatud ning ajast-arust totaalselt maha käinud topeltideoloogiate – superidealismi ja ultranatsionalismi – kultiveerimise najal. Paraku kahjuks ka isiklikul pinnal tärganud ebakõla tõttu sotsiaaldemokraatlike ideaalide kasvõi hambad ristis mahasalgamise toel.

Hästi ei usu, et võimukoosluses istuvad mingid totakad degenerandid, sest seal on ka palju üsna arukaid inimesi, keda aga jumalparaku ängistab hirm oma möödapanekute omaksvõtmise ees. Möönan, et kõiges halvas süüdlaseks tembeldatav üleilmne kriis võib meid ka arukamate juhtide käe all kõvasti räsida, kuigi leevendusvõimalused olnuks lausa käega katsuda. Nüüd aga aina kärbime ja kärbime...

Mida meie bossid õieti kärbivad? Omaenese mõistuse ja kätega kokku pandud ning heaks kiidetud eelarvete kulusid. Järelikult oli sinna sisse programmeeritud laristamist sedavõrd et hoia ja keela. Lausa miljardeid annab järjepannu maha kraapida, silmad rõõmust säramas. Andke minna, kui käsi ei tõrgu!

Aga nüüd ütlen küll südamest: „Miks, pagana pihta, kui olete ise sita kokku keeranud, tahate seda endaga koos solidaarselt rookima panna rahva, sealhulgas ka minu, pensionäri?!“ Töötud ja koondatud juba „mõnulevad“ seesinase solidaarsuse käes. Pean kurvastusega tõdema, et mul nagu väga paljudel teistelgi pole kunagi olnud võimalik solidaarselt osa võtta „meie kõigi pikast tarbimispeost“ (PM).

Tehke ometi midagi tarka: tõstke tulumaksu ja lõpetage rahade arutu väljavedu riigist! Aga vean kihla: te lihtsalt ei julge, sest see oleks katastroof teile, kuid mitte riigile. Vaat sel puhul näeksite ehk tõelist solidaarsust, sest reapensionäridki oleksid nõus ohverdama oma piskust solidaarsuse altarile. Kuid see nõuaks solidaarsust ka ettevõtjatelt, palgasuurnikelt ja oma kapitali paljundavatelt rantjeedelt.

Kui mu jutt ei ole tõsiseltvõetav, siis öelge seda, ja ärge enam tehke nägu, et sellist ajalehte nagu Kesknädal pole ilmas olemaski.

A propos, tegelikult on ju meie valitsus makse vägagi tuntavalt tõstnud. Pealtnäha paistab küll nagu nokiks kukeke nokaga tatti, aga ometi – tulemus on silmaga näha. Ja kellel? Loomulikult meil, rahva enamusel, eriti selle „kasutul, ülearusel osal“ – pensionäridel.

Neil õndsail vaimust vaestel, kes suure aplombiga kuulutavad, et inflatsiooni alanemine tõstab pensione niigi, soovitaksin kibekähku ravile minna. Võib-olla ärgitaks neid seda otsust kiirendama (sooja)arvete lugemine, käik turgudele, säästupoodidesse, apteekidesse, maapoodidesse (soovitavalt ühistranspordiga, kui selle üles leiate), selle asemel, et kõõluda tanklate ja lukskaubamajade vahet.

Ma kaugeltki pole meie suure naabri pealikute austaja, aga mulle on kõrvu kummitama jäänud üks imelik kontrast mõne väljaütlemise vahel. Kui piiritagused asjapulgad kuulutavad oma peamiseks eesmärgiks rahva heaolu (küllap demagoogia?), siis meie omad on tõusvaks päikeseks pärjanud Maastrichti kriteeriumid ja euro. Rahvast mitte silpigi? Või tähendabki see ühte ja sama?

Ega ma profaanina eriti ei mõistagi öelda, kuidas ihaletav euro lihtrahvale otsest kasu tooks. Oletada võib, et taskud-kukrud enam poest tagasisaadud 10-sendiseid ja ühekrooniseid täis ei oleks. Samuti ei ajaks meid nii raevu „eliidi“ röögatud palganumbrid. 15 000 on ju palju väiksem kui 75 000, eks ole? Mis sest, et endal närbub kotis 300 (eurot)! Eks tulevik näitab, kui palju EUR Eesti majanduse tagajalgadele püsti ajab.

Kui Riigikogu (loodetavasti ainult koalitsioon) oma töökoormuse kõrval otsustab minna „Laululahingusse“, tuleks tal selgeks õppida „Viisk läks Tartust Viljandi...“. Lõbus matuselaul!

Käärimaläinud käkitegu

Kindlasti on tuhanded inimesed Eestis ja miljonid maailmas pead murdnud, miks meie justkui ülihästi tempereeritud majandusrakett on orbiidilt alla sadamas. Siiski prevaleeriks vist tõdemus, et süüdi on puhtalt inimlik ahnus, kuid mulle tundub see liialt maise ja proosalise seletusena. Vaja oleks miskitpidi fataalsemat – kosmoloogilist tõuget.

Peaaegu iseenese tarkusest mõtlesingi selle välja.

Juba mitu aastat tagasi hakkas ühel Tallinna künkal erilist aktiivsust ja verejanu üles näitama üks kihulaste liik. Sellele liigile Linné antud nime ma ei tea, aga umbkaudu oletades võiks see kõlada nagu „rebanestamliimium“. Juhtumisi sattus (või ronis meelega?) kihulaste sekka orav, aga mitte tavaline, vaid „teflon-robot-politrukorav“ (vaba tõlgendus P. Hõbemäe ainetel), kellele kihulaste pisted põhjustasid ainult rõõmu (mitte allergiat, nagu mulle!), ja kukkus sabaga vehkima. Kõik oravapoisid ja muidu imetlejad jooksid halleluujatades kokku ja hakkasid puntratantsu vihtuma. Muidugi ei meeldinud nende ülesastumine sealtkandi porikärbestele, sitasitikatele ja liblikatele. Igal juhul läks õudseks sirinaks-põrinaks-klõbinaks, mis mitte üksnes üle Eestimaa ei kaikunud, vaid doominoefektina kandus laia ilma. Ja nii hakkaski kriis tärkama ja üha uusi tuure koguma.

Esiti märkisin, et olen selle peaaegu ise välja mõelnud, s.t mul on siiski autoriteetseid kaasautoreid, kes raudselt teavad, et vaid liblika tiivalöök võib ajalugu muuta. Aga see on ju köömes oravate puntratantsu ja tuhandete putlaste-mutlaste tekitatud lärmi kõrval. Nii et – kas on ikka inimlik ahnus süüdi ilmaelu plahvatavas roiskumises?

Otsiksin vähemalt Eestit kaks aastat kääritavas vindumises ja inimeste närvide närimises süüd ikka ka mõnede väga konkreetsete tegelinskite bravuuritsevas lauslolluses. Usun, et eestimaalaste suur enamus on minuga nõus. Mis siin õieti otsida olekski -- nii süü kui ka süüdlased laviini langematõukamises kui ka selle veeremise entusiastlikult imetlevas õilmitsemises on ju kõigile teada ja tuntud. Ainult et välja öelda seda miskipärast ei tihata . Selle asemel on kümneid kordi kuuldud-loetud: „Ärgem otsigem süüdlasi, otsigem väljapääsu!“ Otsimegi!

Patuoinastele vist metsavendade salapunkris on abiks majandusgeeniuste duett Pentus--Tsahkna. Hurraa! Ja baasiks ansipo-laarismi kolm komponenti: väärtused, paindlikkus, ümberõpe. (Mõni ehk mäletab tohutut edu tootnud marksismi-leninismi kolme komponenti?) Arhiökonomistid vahivad aga ammulisui kusagilt kaugelt pealt ja vangutavad hämmeldunult päid.

Ühesõnaga: süüd ärge otsige, patte ärge tunnistage -- see pole absoluutselt in. Ei saagi olla, sest kas saabki siis teisiti olla meie „heade (?) üllatuste maal“?

Kuigi oleks ilmatu hea üllatus, kui leiduks mõni komissar, kes ennast täis teinud politrukile päitsed pähe paneks ja teda trahviroodu talutaks. Aga pole ju sihukest – kõik asjapulgad meie omad poisid! Pealegi, mis loevad need solki visatud mõniteist miljardit krooni, kui meil niigi kärssamist ootamas hulga rohkem valuutat, kui on naabritel, Simbabvest rääkimata. (Mul on siiski hea meel, et peaminister ei kavatse pageda Eestist, kus tal on nii hea elada.)

Aga Venemaaga ülepeagi ei tasu asju ajada. Too ju niigi meite käest alailma nahutada saanud ja jõhker teine pealegi – ei taha tunnistada, et nõukogude võimu kehtestasid Venemaal eestlased, lätlased ja mõned juudid ka, et Tartu rahulepingu sõlmisid eestlased iseendiga, ega usu, et nn Suure Isamaasõja kaotas N. Liit Sinimägede lahingutes.

(Järg tuleb.)

AHTO VESMES, vaatleja

-------------

* Pealkiri võiks maakeeli olla: "Pingsused ja ulmeklused". Ehk "Pinged ja ulmed". - Toim.

Jaga |