vaevaga lahti saad maast…

Kui on õhtuks saanud päev, loodad siiski sa,

et antud on veel aega.

Usud ikka – elu väärt on elamise vaeva.”

Nii kõlab elutõde Tom Waitsi laulu „55” eestinduses.

Tundes Marti vähemalt poole neist auväärsetest aastatest, võin julgelt kinnitada, et enamikule inimestest on ta mõjunud igiliikurina, keda jätkub kõikjale. Eks seda muljet aitab süvendada tema pidevalt raadios kõlav hääl, mida keegi naljalt teistega segi ei aja. Pisut nasaalne, kuid eeskujulikult puhta diktsiooniga ja äärmiselt korrektselt raadioajakirjaniku peamist töövahendit – sõna – valdav mees on juba mitu-mitu aastat valitud Vikerraadio parimaks meeshääleks. Vikerraadio toimetaja ongi Mardi praegune põhitöökoht, kus tal teha nii hommikuprogramm (tema õnneks mitte iga päev!), „Huvitaja”, „Ummafon” (mis vahetas välja „Rahva teenrid”), ja suvine „Reisiraadio”. Aeg-ajalt ka „6-pakk”. Ja loomulikult „Mnemoturniir”, mille juht ta juba 10 aastat on.

Siim Kallas sai oma (poliitilise) populaarsuse tiivad just seda mälusaadet juhtides. Kuhu võiks Mart välja jõuda? Kui ta nii neetult isepäine poleks ja teravat mõistust ning keelt ei omaks, siis parteilipu all kolonnsammu astudes ilmselt kaugele. Aga teda see ei huvita.

Ta on kunagi, 1995. aastal, jõudnud Keskerakonna nimekirjas isegi riigikokku, mille liige ta oli täpselt ühe päeva, loobudes koos sellega heast palgast ning vanadusgarantiist priske pensioni näol. Mart võttis hoopis vastu kutse asuda tööle Eesti Raadio juhatuse liikmena, algul Vikerraadio direktorina, seejärel raadio programmide üldjuhina. Nüüd süüdistatakse just Marti kesklainesaatjate sulgemises, mis oli tehnoloogia arengu paratamatus. See, et tema eestvõttel muutus minimaalse kuulajaskonnaga I programm ülipopulaarseks Vikerraadioks, kriitikuile muidugi ei meenu.

Tean isiklikult liiga paljusid ajakirjanikke, kes oma populaarsust kiiluna kasutades Toompeale jõudnuna riigipirukast rasvaselt priskeid tükke on lõiganud ja nüüd parlamendipensionil nurru löövad. Miks Mart seda heaoluga sillutatud teed endavääriliseks ei pidanud, pole vist eriti raske arvata. Ta oleks kuldses puuris lihtsalt lennuvõimetuks muutunud ja tema hääl poleks siis olnud enam päriselt tema hääl.

Perspektiiv ustava parteisõdurina ministriks saada teda samuti ei köitnud, sest on elus olnud selliseidki aegu, mil teda „härra aseministrina” kõnetati. Kultuuriministri asetäitjana trükitööstuse ja kirjastuste alal oli tema tööpõld suur ja, omal ajal Eesti Entsüklopeedia toimetuse liikmena kirjastamist seestpoolt tundvana, ka ahvatlev. Ent ajad ja valitsused muutusid ning ühel hetkel oligi ta uutmiste-muutmiste hammasrataste vahel. Pole Mart kunagi olnud ohkija, mis nüüd saab? Alati saab edasi minna, isegi kui tee tundub olevat mäest alla.

Kas aastad Kuku Raadio uudisteankruna selle erajaama parimail aegadel on ununenud?!

Kas Soome Instituudi asutajana ja esimese juhina pole ta end naaberrahvaste suhete arendajana suutnud tõestada?! Veendunud fennofiilina on ta pea alati Soome-Eesti tähtüritustel kohal. Muide, Mart on üks vähestest eesti ajakirjanikest, kes Soome presidente on intervjueerinud. Tema veatu soome keel lubab tal mitte ainult riigipäid usutleda, vaid ka põhjanaabrite ajakirjandusele kaastööd teha. Eks see anna lisaks sillaehitaja särale ka võimaluse end rasketel aegadel materiaalselt sõltumatuna tunda.

2000. aastast on Mart seotud Eesti ainsa Tehnikaülikooliga, toimetades ajalehte Mente et Manu.

Ja need pole kindlasti veel kõik Mardi tööd-tegemised.

Me ei tohi ega tahagi unustada tema tööd Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse liikmena, ja seda juba kolmandat perioodi.

Võib imestada, kust võtab see mees lõppematu energia? Ei saa tavalise ajakirjandusklišee järgi väita, et energiaallikaks on vaimustav perekond koos punnpõsksete lastega.

Pole saladus, et Mart on suur üksiklane, kes oma rõõmud saab pigem oma vendade peredest ja sõpradelt, keda tal just väga palju ei ole. Tähtkujult Lõvi, ei lase ta endale naljalt kedagi väga lähedale. Need, kes aga tema lähedusse on pääsenud, naudivad tema võrratut huumorisoont, mis avaneb oma sädeluses hea söögi-joogi juures. Gurmaan on ta küll, olgu see kas või patuks tembeldatud. Kui seltskonnas keegi oskab rääkida toidust ja veinidest, siis Mart. Õnneks on ka raadiokuulajad sellest tema saadete kaudu osa saanud.

Veel armastab see parimates aastates mees reisida. Tavaliselt kaks korda aastas võtab ta oma väljakujunenud seltskonnaga ette tee mõnda vähem tuntud sihtkohta. Olgu selleks Vahemere saared või muu vilust kodumaast soojem kant, aga kindlasti mitte Eesti reisikorraldajate sissetallatud marsruute pidi. Tema tahab olla ise avastaja.

Kui seda piiratud leheruumiga sünnipäevalugu lõpetades veel laulusõnu tsiteerida, siis „Usu ikka – elu väärt on elamise vaeva” ka pärast 55. sünnipäeva!

Parimat soovides

Grupp seltsimehi

see on humoorikas parool, mille allkirjaks oleme kokku leppinud). Ja Mardi ordeneid me täna ka üles ei loe, ei ole õnneks veel see lugu.