Keda huvitab, mida meie lapsed koolis õpivad?

Kolm lauset ja kolm väidet. Vaevalt keegi vaidlustab, et haridus on edukuse alus. Harimatu inimene üldjuhul kaugele ei jõua. Enamasti ei pääsegi ta päris igal alal tegutsema, sest tänapäeval eeldatakse väljaõpet ja kvalifikatsiooni.

Samuti ei kahtle keegi, et tasuta ja võrdse hariduse pakkumine on riigi ülesanne, seda vähemalt riiklikult kehtestatud hariduskohustuse piires. Eestis tähendab see 9. klassi lõpetamist või koolipingi nühkimist kuni 17. eluaastani, kui enne põhikooliga hakkama ei saa.

Kohustuslik haridus olgu tasuta haridus

Minister väidab, et praeguse maksubaasi juures polegi võimalik sotsiaalriiki ehitada. Kas öeldu tähendab, et riik ei suuda oma olulisimat ülesannet täita?  Mida siis ikkagi tähendab tasuta ning võrdne või võrdväärne haridus?

Tasuta hariduse mõiste on kõigile enam-vähem selge: koolis õppimise eest ei pea õppemaksu maksma. Seda ei saagi küsida riik, kes on kehtestanud hariduskohustuse. Üldharidus on enamikus maades kohustuslik, ehkki teda korraldatakse erinevalt. Kui Keenias on koolikohustus kaks aastat, siis tähendabki see riigi suutlikkust õpetada oma elanikke vaid selles ulatuses. Rohkemaks ei jätku ei õpetajaid ega muid ressursse.

Võrdse ehk võrdväärse haridusega on lugu keerulisem. See tähendab, et kõigile lastele on tagatud juurdepääs nendele õppimisvõimalustele, mida sätestab riiklik õppekava. Õppekava on õppimise plaan, nagu omal ajal ütles Hilda Taba (1902–1967), meie ainus maailmatasemel pedagoogikaklassik.

Mis tekitab Eestis hariduslikku kihistumist?

See, mida õpitakse, peab tuginema professionaalsetele hariduspoliitilistele otsustele, mis tagavad riigi, rahva ja kultuuri järjepidevuse. Ka Eestis peavad kõik lapsed õppima lugema, kirjutama ja arvutama, olenemata elupaigast ning vanemate võimalustest, kuid ometi räägitakse juba kaua aega hariduslikust kihistumisest. Mis siis neid suuri erinevusi tekitab?

21. sajandi põhiküsimus professionaalidele, kes õppekavasid koostavad ja sellega koolielu üle otsustavad, pole mitte see, mida õppida, vaid mida õppimata jätta. Infot on tohutult ja üha raskem on teha tarku valikuid. Teadusuuringuid ja  koolipraktikat arvestamata oleme jõudnud segasesse seisu. President räägib, et on tarvis matemaatika kohustuslikku riigieksamit, sest Eestis (ja mujalgi) napib insenere, arste jt tehniliste ja loodusteaduslike erialade spetsialiste. Kas presidendi nõunikud on ikka kursis, mida sellise otsuse rakendamine tähendab?

Kohustusliku matemaatikaeksamini läheb aega

Kõigepealt tuleb praeguste seaduste järgi informeerida 10. klassi astujaid, et 12. klassi lõpus tuleb sooritada kohustuslik matemaatikaeksam. Seega võiks mõelda alles neile, kes astuvad 10. klassi 2009. aasta sügisel. Eksam toimuks siis 2012. kevadel. Kui informeerida tänavusi “kümnendikke”, siis 2011. aastal. 

Aega ju ettevalmistuseks nagu oleks, nii õpilastel kui ka õpetajatel, kuid omamoodi probleemi ette satuvad eksamiülesannete koostajad. Kohustusliku eksami saab teha ikka vaid kohustuslikes ainetundides omandatud sisu põhjal ehk selle alusel, mida on õpitud. Praegu õpitakse igal koolinädalal kolm kohustuslikku tundi ja kolme kooliaasta peale teeb see kokku  9 kursust.

Paraku on tehnilisele erialale astumiseks vaja teada rohkem, ja seda meie gümnaasiumid õnneks oskavad „iseenese tarkusest” pakkuda neile, kes õpivad nn reaalklassides. Nendes on nädalatunde vähemalt 6 ehk õpitakse poole rohkem, mõnel pool enamgi. Kas siis on ikka mõtet teha üks ja seesama kohustuslik eksam nii erineva ettevalmistusega lõpetajaile?

Erki Nool ja Tõnis Lukas võrdselt teivast hüppama?

Olukord oleks seesama, kui panna 100 meetrit jooksma või teivast hüppama kas või praeguses treenituses Erki Nool ja Tõnis Lukas. Küllap oleks pealtvaatajaid piisavalt, kuid rahvahariduse juhtimine pole meelelahutus. Kogu rahva üldhariduse sisu ja koolikorraldus ning selle arendamine on ühiskonna jätkusuutlikkuse küsimus, mille eest juhid peavad kandma täit vastutust. 

Õppekava-juttu on Eestis jätkunud üle 20 aasta, täpsemalt 1987. a õpetajate kongressist alates. Hariduse demokratiseerimise sildi all on harrastatud projektipõhist (haridus)elu pea sama kaua, kuid asjatundliku hariduskorralduse ja -arenduseni pole me tänini jõudnud.

Möödunud aastatel on haridusasutusi palju liidetud ja lahutatud, sest riik arvati olevat halb peremees. 1991 saadeti laiali Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut ehk PTUI, 1993 Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi järglane EHA (Eesti Hariduse Arenduskeskus), 1995 selle järglane -- Haridustöötajate Koolituskeskus.

Nii oleme olukorras, kus riiklikud institutsioonid enam õppesisu, õpetajate täienduskoolituse ja koolikorraldusega professionaalselt ei tegele. Kunagised asjatundjad on laiali saadetud, kõike peaks reguleerima turg ning erakondlik poliitika. Tartu Ülikooli juurde loodud Õppekavade Arenduskeskus on töötanud 8 aastat ja kulutanud igal aastal vähemalt 2 miljonit krooni, ent praegu pole neil isegi enam kohustust üldhariduskoolide riiklikku õppekava koostada. Seda peaksid tegema üle Eesti heas usus  ja ametlikult osalema kutsutud initsiatiivikad inimesed Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse koordineerimisel – praegu küll veel ilma konkreetse tööülesandeta, professionaalselt koostatud põhialusteta ehk üldosata, ning praktiliselt ilma rahata.

Eks need eelarvehädad (ja mitte ainult hariduses) sellest tulegi, et lugemisoskuse asemel edendatakse sagedamini raha lugemise oskust, seda paraku sageli enne asjadest aru saamist.

Igal vallal oma koolivõrk

Elamegi vaikselt edasi nii, et iga vallal on oma koolivõrk, igal koolil oma õppekava… Ühiseid elunorme ja väärtushinnangud aga enam pole. Samas peame tegema ühesuguseid riigieksameid ning püüdlema viie kõige rikkama ja targema riigi sekka. Pole midagi üllatavat, et on tekkinud võõrandumine oma riigist ja unistus  Eestist kui  teadmistekesksest ühiskonnast pole enam tõsiselt võetav.

Pealiskaudsuse ja asjatundmatuse kuulutamine demokraatiaks on viinud selleni, et koolidele pannakse aina kasvavaid kohustusi oma õppekavasid arendada. Paraku ei saa Eesti gümnaasiume enam nende eripalgelisuse tõttu ühtluskooliks nimetada. Ometi ütles juba suur eesti haridustegelane Peeter Põld (1878–1930), et ühtluskool on kõige demokraatlikum koolitüüp, mis annab inimesele võimaluse õppimiseks – edasine sõltub õppijast.

Kuri on karjas

Kui ikka veel oodatakse õppekavade arendamise uut lähteülesannet (valmib loodetavasti oktoobri lõpuks) ja endiselt püütakse enne õppekava koostamist kehtestada uut PGS-i ehk põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, siis on kuri karjas küll. Muidugi võib õppekava sätestada valitsuse määrusega, kuid enne tuleks valmis saada see kirjatöö, mille järgi koolid töötada võiksid.  Presidendi soov kehtestada kohustuslik matemaatikaeksam näitab vaid, et peame taas hakkama väärtustama ühtluskooli, mis tagab kõigile lõpetajaile ühesugused teadmised ja oskused, millega oma haridus- ja arenguteed jätkata. Ühisosa mis tahes haridusastmel lasteaiast kõrgkoolini ja kaugemalegi on nii riigi ja ühiskonna kui ka tema haridussüsteemi sidususe nurgakivi. 

Alles siis, kui õppekava on valmis, saab öelda, mis selle rakendamine maksab. Öeldu kehtib kõikide õppeasutuste kohta. Igal asjal on oma hind ja praeguses üldhariduse eelarves olevad “numbrid” on paremal juhul ligikaudsed. Õppesisu ja selle rakendamiseks vajalike ressurssidega peaks tegelema haridusökonoomika, ning selle valdkonna spetsialistid mujal maailmas oskavad ammu öelda, kuidas oleks kõige ratsionaalsem midagi teha.

Paraku oleme Eestis alles sealmaal, kus ökonomistidele pole täpsemaks  rehkenduseks õppekava ikka veel pakkuda. On ütlematagi selge, et hariduse sisu ja selle tegelik maksumus peaks eelkõige huvitama haridusjuhte.

URVE LÄÄNEMETS, õpetaja

[esiletõsted]:

Eks need eelarvehädad (ja mitte vaid hariduses) sellest tulegi, et lugemisoskuse asemel edendatakse sagedamini raha lugemise oskust.

Unistus  Eestist kui  teadmistekesksest ühiskonnast pole enam tõsiselt võetav.

Jaga |