Tulge koju tagasi... Ühe ema kiri

Poiss läks õppima ühte ametikooli, sai eriala ja töötas mõnda aega erialasel töökohal. Pronksiööl läks abipolitseinikuks ning sai paelahmakaga vastu pead (õnneks kiiver kaitses hullema eest).

Tegi erialal oma tööd südamega ja õiglustundega, mida olen püüdnud kasvatamisel oma lastele sisendada. Sai isegi tänukirja hea töö eest.

2009. aastal asuti kaht ametkonda ühendama. Pojale lükati valge paber ette ja kästi kirjutada lahkumisavaldus. Mittekirjutamisel ähvardati mingi paragrahv kaela keerata - et küll midagi ikka leiame! Ja et kui ise lähed, saad puhta poisina minema ja ehk tulevikus võtame isegi tagasi.

Võite ette kujutada nii poja enda kui ka terve meie pere tundeid! Alguses mõtlesime vastu sõdida ja kohtusse anda ja mida kõike, kuid... Mida? Ei saa ju nagunii edasi töötada vaenulikus õhkkonnas.

Niisiis läkski ta Eestist ära, sest teda, noort tugevat eestikeelset ja eestimeelset meest polnud Eestile tarvis. Nüüd töötab ta Austraalias, tema töötasu seal võrdub riigikogulase töötasuga siin. Elukvaliteet on hoopis midagi muud. Kui küsin, millal tagasi tuled, on vastus alati: „Ma ei tea... Mida ma seal mossis ja tigedas Eestis teen?.. Keskastme ametnike meelevallas... Lasen endale ikka ja jälle "näkku sülitada". Milleks?.."

Ja nii me ei teagi, kas ta üldse kunagi tagasi tuleb. Kui paljudel noortel on veel sellesarnane kogemus? Mida nad Eestis teevad? On töötud? Virelevad väikese palgaga? Need, kes mujal hakkama saavad, ei tule niipea tagasi, need kes hakkama ei saa seal, ei saa ka siin... Jääb meie olematu sotsiaalabi...

Miski on väga valesti siin Eesti riigis.

Lugupidamisega

ema Eestimaalt

Jaga |