Karistatud võõraste pattude eest

MARGA TIITUS,      19. detsember 2007


On olnud kuulda kutset tulla kuulama, kuhu kavatsetakse kulutada 53 miljardit krooni eurotoetusi.

Minul on ettepanek: nende summade eest ära parandada kõikide nende eestimaalaste hambad, kelle kuusissetulek on alla 30 000 krooni, teha neile proteesid ja – veel parem – paigaldada tehishambad lõualuusse.

Sellest 53 miljardist kroonist piisaks täiesti. Kohutavalt õõvastav on vaadata inimesi, isegi paljusid 30-aastasi, kelle suust paistavad mõned üksikud kollased "pulgad". Milline võib veel olla nende suu üldine seisukord?! Alates 50. eluaastast võib näha osalisi proteese, nt alalõua vasakul poolel on protees, paremal pole, ülalõua paremal poolel on ja vasakul pole. Kuidas need närimisvahendid siis kokku käivad?! Noh, mõnel käivad – suu ühel poolel. Mõnikord need proteesid aga loksuvad või kukuvad poolenisti hoopis välja – siis on nende omanikud sunnitud "lõualuud" avalikes paikades kohendama. Teada on, et hambainfektsioonid nõrgestavad kogu organismi ja annavad hoogu haigustele. Pidev pisikuvoog võib põhjustada neeruhaigusi, liigese- ja südamereumat, kroonilist bronhiiti, astmat, isegi ajupõletikku.

Ka ei saa valutavast hambast lahti, kui hambaomanikul pole raha. Hambavalu on aga hirmus asi! Kus on see raha 1000-kroonise toimetulekutoetuse saajal või sellel, kel 4000-kroonine palk?

Korralikus hambakliinikus maksab hambatõmbamine 300–500 krooni ja rohkemgi. Korralikku kliinikusse minna tulebki, sest arstist oleneb väga palju. Hooletu tõmbaja võib proteesitegemisele rõhuda ja suu esialgselt plaanitust sel viisil veelgi lagedamaks muuta. Samuti teeb seda kehv plommipanija, kellele tuleb küll vähem maksta, kuid kelle töövili 2–3 kuu pärast välja pudeneb, ja lõpuks hambast ikkagi ilma jäädakse.

Vaesed teevad vajalikke töid

Veel soovitaksin selle euroraha eest ehitada küttekolle neile, kel seda pole, või parandada kolded neil, kel need pole töökorras ning kes on väikese pensioni, töötuabiraha, invaliidsuspensioni või toimetulekutoetuse saajad.

Ka soojaveeboileri ja dushi võiks paigaldada neile, kel seda pole. Pesematus on hirmus asi nii sellele, kes sellega harjunud veel pole, kui ka neile, kes sellisega suhtlema peavad.

Pärast vanuri surma võiks pesemisseadmestiku ju tagasi võtta ja järgmisele annetada. Nii pääseksid paljud hooldekodusse minekust, kuhu nad minna tavaliselt ei taha, kuid kuhu on olude tõttu sunnitud minema.

Sotsiaaltöötajad ei saa siin midagi muuta omatahtsi, isegi kui nad seda sooviksid, väljapool seadusi, määrusi ja volikogude otsuseid.

Vaeste inimeste vajalikkus ühiskonnas olevat olematu. Aga kas ikka on? Sest kui poleks vaeseid, ei saaks olla ju ka rikkaid. Ja kui väikesepalgaliste töö on nii tähtsusetu, mõelgem siiski, mis juhtuks, kui nad seda enam ei teeks. Kõrgepalgaline ei lähe ju seda tegema!

Siiski tunnistab nende mittevajalikkust riigikogulase palga (46 000 krooni pluss boonused ja elukohatoetused. mida ta saab oma tähtsa ja kõigi hüveolu eest vastutava töö eest) ja toimetulekutoetuse saaja 1000-kroonise sissetuleku vahe, mis on bioloogilise eksistentsiskaala ja tajuläve seisukohalt täiesti mõistetamatu. Siiski on riigikogulased rikkusest veel oh kui kaugel!

Nõrku ja hüljatuid ei kaitse keegi

Olles õiglane, ei saa jätta mainimata, et majandusele pidavat teatud töötusprotsent olema kasulik. Seda mainis ühes raadiosaates Tööandjate Liidu esindaja.

Niisiis – töötud, te olete küll vajalikud!

Kui siia lisada veel pensioniea tõstmine, mis muutis omakorda paljud toimetulekutoetuse saajaks või töötuks, jättes nad ilma ka haiguskindlustusest, samuti see,et mitte nemad ei olnud need, kes infrastruktuurid lõhkusid ja sellega töökohtadesse sõitmise võimalused olematuks tegid, ega ka need, kes töökohad olematuks muutsid, siis leian küll, et neid inimesi on võõraste pattude eest karistatud.

Ka ei ole neil nõrgukestel oma ametiühinguid ega kedagi, kes nende eest seisaksid.

Kuna toit mängib inimese elus ja tervises, ka tema vaimsetes võimetes, eluea pikkuses ja energianivoos vägagi tähtsat rolli, siis pole midagi imestada, kui sellel kontingendil pole enam taipu ja jaksu enese eest seista, ning inimene suurest murest ja kurnatusest senisegi aruraasu minetab. Siis peavad instantsid ja asutused jälle vaeva nägema ja "toimetulekuõpet", s.t kella järgi tõusmist ja lihtsamaid tegevusi õpetama hakkama, et inimesed "täielikult ei pätistuks", prügimäele ei satuks või end surnuks ei jooks. Tõsi jah, – joomiseks peab raha olema. Nõnda kaitseb vaesus ikka ka teatud pahede eest...

Nali naljaks! Aga see nali on juba liiga sünge.

Inimest tuleb toetada ja aidata

Ei maksa siiski unustada, et igasse inimolendisse on peidetud loovusesäde ja positiivne potentsiaal, mille avaldumist takistavad või mida lausa hävitavad keskkonnatingimused, millesse inimene on sattunud või surutud. Inimpotentsiaal ja loovus on ühed kõige olulisemad suured väärtused, mida ei maksaks samastada lihtsalt tööjõu kui sellisega. Seda tuleks hoida, kaitsta ja arendada, mitte jättes selle ainult omaniku enese hooleks. Inimest (ja kõike elavat) tuleks eelkõige AUSTADA.

Eurorahadega ei tohi sugugi meelevaldselt ümber käia. On määratud, kuhu rahandusringkonnad ja Euroliit leiavad õige olevat panustada. Tõenäoliselt luuakse selleks fonde, ameteid ja institutsioone ning tehakse üüratul arvul uuringuid, statistikaid, küsitlusi, aruandeid jms.

Ometi on olemas nii lihtsaid asju, mille vajalikkus peaks selge olema – TERVE JA TARK, LOOMINGULINE RAHVAS.

Mida konkreetselt selle heaks teha, saab paraku teada sealt, kus elatakse sellist elu. Kui muidu teada ei saa, küsige minu käest!

[esiletõste:]
Kui poleks vaeseid, ei saaks olla ka rikkaid. Ja kui väikesepalgaliste töö on nii tähtsusetu, mõelgem, mis juhtuks, kui nad seda enam ei teeks.
Kõrgepalgaline ei lähe ju seda tööd tegema.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)